012 magamistoad

Kuna me laupäeval kenasti vara Dresdenisse jõudsime ja kõvasti ostelda saime, hakkab Zwicki-kodu vaikselt nii välja nägema, et võib pilti ka näidata. Lambikupleid pole veel küll üheski toas, aga selle koha pealt pigistame silma kinni. (Kuplid saime küll nädalavahetusel Dresdenis kätte, aga lakke ja seinale kruvimise aktsioon on veel toimumata.)

Panevad oma raamaturiiulit kokku

Kuna laste raamaturiiulid eile kokku saime, on nende magamistuba justkui valmis.

Tahtsin võimalikult rahulikku, elektroonika- ja mänguasjavaba, lihtsat magamistuba. Sellist, kus käiakse rahu ja vaikust nautimas, lugemas ja magamas.

Lapsed on harjunud koos magama ja ei tulnud isegi selle peale, et küsida, kas nad eraldi tubades võiks olla. Siiani palutakse minul sageli nende kõrvale heita või ronitakse öösel meile voodisse. Või siis tuleb RRS öösel minu juurde ja kamandab: „Mamma, voodisse! Tuduaeg!“ Isegi, kui ma oma voodis juba parajasti magan. Nii juhtub, kui üks sünnist saadik kaisulapseks harjutada.

Mitte, et mul selle vastu oleks. Ma kardan juba ette seda uks-pauguga-kinni-ärge-mind-enne-hommikut-kõnetage perioodi. Loodetavasti ei saabu see varem kui seitsme-kaheksa aasta pärast. Loll võib ju loota. Nii et naudin seda, kui mulle veel kaissu ronitakse.

Laste magamistoas on juba kaks korda juhtunud, et mina olen tugitooli magama jäänud, raamat lahti ja prillid peas.

“Mamma, voodisse! Tuduaeg!”

Meie magamistoa kontseptsioon oli sarnane: võimalikult vähe “müra”, võimalikult palju valget (sest valgust tuleb vaid kahest pisikesest aknast).

011 suvest rääkides

Vaatasin just, et meil võib ju temperatuur 10 kraadi kõrgem olla, aga teie saate täna üle tunni aja rohkem päevavalgust seal kodumaal. Ma tean, kes meist kade on.

Mitte, et mul valgusest nii hirmsasti puudu oleks. Unest võibolla küll. Käisime nimelt Härraga nädalavahetuse puhul Dresdenis ostlemas ja pralletamas. Magasime muidugi ka (kuigi hotellis, sest – nuuks – meil pole seal ju enam kodu), aga sellegi poolest jäid kaks ööd kuidagi lühikeseks. Laupäeval pidime vara tõusma, et lapsed Oma-Opa juurde viia ja ikka vara IKEA ukse taha jõuaks, pühapäeval tuhisesime rohkem selle pärast vara tagasi, et Härra jalgpallimängule jõuaks. Ja öösel olime ju pralletanud.

Pralletasime, kusjuures, eraldi. Mind oodati üllatussünnipäevale, Härra otsis ka omale mingi grillipeo välja. Mitte, et meil koos ei kõlbaks käia, aga me oskame eraldi ka.

Üllatatav oli väga üllatunud, nii et vähemalt minu üritus läks korda.

Sest tordi lõikamiseks sobib lastelaud kõige paremini…

Öösel peolt hotelli minnes oli tunne nagu oleks kuskil väljamaal. Reisil noh. Nii et saime selle linnukese ka kirja. Kui keegi küsib, kus ma suvel puhkamas käisin, siis võin öelda: “Dresdenis.”

008

Saksa juugendi kõrgajaks on entsüklopeedias märgitud 1890–1914. Meie elame majas, mille ehitusaastaks on märgitud 1900. Kui kaugelt meie või ristuvale tänavale astuda, siis osutab keegi ikka käega nurga poole ja ütleb: „Vahi, milline juugend!“ (Kes postitust 005 nägi, see juba teab, et ümbruskonnas siin meil seda juugendit jätkub.) Teisisõnu: ornamentikaga pole koonerdatud. Sama lugu on trepikojas.

Korter ise kuigi juugend ei ole. Tavaline Ida-Saksa keskmise kvaliteediga üürikorter. Krobeliste kriitvalgete seinte ja üsna viisaka laminaadiga. Oleme esimesel pööningukorrusel (pööning on kahe korruse ulatuses välja ehitatud), ja seepärast on mõnes toas ka talad näha. Need on samuti sobivalt kriitvalgeks võõbatud. Ma tegelikult ei pahanda, kriitvalge on mu lemmikvärv. Isegi seintel ja taladel.

Kuigi iga kord kui kumbki laps seinale läheneb, ma võpatan. Mäletan veel, kui kiiresti meie Dresdeni-kodu valged seinad enam valged ei olnud. Need olid lahkumisel nii võikas seisus, et ma ei julgenud võtmete üleandmisele kohalegi ilmuda. Piinlik oli.

Teine asi, mis uues kodus võpatama ajab, kuigi teisel põhjusel, on see:

Väikevend rõdul

All, kohe meie rõdu kõrval, ehitatakse majale lifti. Nii et on, mida vaadata.

Ma tean küll, et ta on sünnist saati elanud katusekorrusel, kus oli nii rõdu, kui terrass, aga ikkagi näen ma vaimusilmas iga kord teda (või vähemalt tema prille) üle rõdupiirde kukkumas. Ka naabrid, kelle jaoks meie rõdu vaateväljas on, on juba korra pidanud kiljatama. (Ja siis tõenäoliselt minu näo täis sõimanud – ma ei kuulnud täpselt, mis sealt pärast kiljatust järgnes, mul oli tegemist, et poiss korrale kutsuda.) Rõdu ust aga hoian ikka parema meelega lahti, kui kinni. Eriti praeguse ilmaga.

ILMATEADE: endiselt 25-30 kraadi ja päike-päike-päike!

007

Et ilmad on ütlemata suvised olnud ja Härra siin umbes pooli elanikke teab, siis leidsime omale nädalavahetusel muidugi ühe basseiniga tagahoovi.

See oli Pahura Treeneri juures. Teda tunneb Härra juba poisipõlvest, kui too talle jalgpalli mängimist õpetas. Juhtumisi oli tegemist ka ühe Härra klassiõe isaga, nii et nende aeda on Härral justkui alati asja olnud. Vähe sellest, et Härral oli vaja treeneriga häid suhteid hoida, Härra parimal sõbral oli vaja minna klassiõele silma tegema. Edukalt, kusjuures – nad on tänaseks kõige lahutamatum abielupaar, keda ma kohanud olen. Ei käi vist pissil ka ilma teiseta. Nad tunnevad uhkust selle üle, et nad pole viimase kümne aasta jooksul ühtegi ööd eraldi voodites maganud. Kui üks ärireisile peab minema, läheb teine kaasa.

Pahurast Treenerist on nad nüüd küll eemale kolinud, aga mitte selle pärast, et too pahur on. Vastupidi. Pahura välimuse taga on üks äärmiselt heasüdamlik, külalislahke ja õrn mees. Pärast seda, kui ta abikaasa üheksa aasta eest suri, kontrollivad tema heaolu regulaarselt nii klassiõde2, kui Härra, kui ka paljud teised. Pahura Treeneri kodu uksed on nüüd veelgi enam kui varem kõigile sõpradele, sõprade sõpradele, sõprade sõprade laste koerte sõpradele ja vanaisadele avatud. Seal saab alati piiramatult jalgpallist rääkida ja õlut lürpida. Tegelikult käivad aga kõik ka vaatamas, kuidas Pahural Treeneril läheb, ja raporteerivad siis teineteisele. Peamiselt seda, kui palju tühje pudeleid nurgas oli ja kui palju laiem vööümbermõõt tundus.

Keskkere meenutab Pahural Treeneril nimelt juba aastaid väga ülekasvanud arbuusi. Joosta sellise kõhuga ei saa. Aga ega ta eriti jooksma ei peagi, seda enam, et ta ei treeni enam. Kärkivalt ja käsklausetega räägib ta aga siiani.

Nii tulid lapsed üks päev Pahura Treeneri aiast koju ja BB rääkis itsitades oma kogemusest: „Ta on nii naljakas! Ta räägib nii valjusti. Ta ütleb kogu aeg: „TERE, BB! TERE, RSS! VÕTKE RIIDED ÄRA. MINGE UJUMA. JOOGE KA. SIIN ON KOOLA!“ Nii valjusti!“

Meid nädalavahetusel vette käskida polnud vaja. Läksime täiesti vabatahtlikult.

006 kolimisraport

Kolimine läks üsna edukalt. Härra vend sõitis oma kastiautoga kõigest kaks korda Dresdeni ja Zwickau vahet. Esimesel korral oli järelkäru ka taga, teisel korral polnud sedagi. Kogu meie mööbel ja miljon kasti pakiti peale ja toimetati sihtkohta.

Tänaseks on iga mööblitükk omal kohal ja kastid kõik lahti pakitud. Ainus asi, mille olen leidnud kadunud olevat, on minu õlapaelteta rinnahoidjad. Olen täiesti veendunud, et need olid samas kastis koos teiste minu riietega. Teised minu riided ja rinnahoidjad on nüüd riidekappi jõudnud, aga mida ei ole, on õlapaelteta rinnahoidjad. Mhh…

Korra ei suutnud leida ka oma vana rahakotti (mille vahel on ainult harva kasutatavad kliendikaardid ja muu säärane) ja ühte minu kolmest käekellast. Aga need tulid loogilisest kohast välja.

Dresdenist välja kolimine paistis mõnevõrra lihtsam, kui Zwickisse sisse kolimine. Oleme mõlemas kohas viiendal ehk esimesel katusekorrusel, aga meie Zwicki majal ei ole (veel) lifti. Dresdenis saime kõigest Härra venna abiga kõik alla autosse viidud, aga uues kodus oleks nii väga raskeks läinud. Õnneks on Härral igal pool, aga eriti siin, hulganisti erinevaid jalgpallurist sõpru. Nii et suurematel kolimispäevadel ilmus parast ports jalgpallureid kohale, kes kogu meie mööbli ja kraami ülehelikiirusel trepist üles tassisid. Kõik mööblitükid on terved ja elektroonika töötab.

Ainult mõned rinnahoidjad on kaduma läinud… Kahtlen, et mõnel jalgpalluril neid hädasti vaja läks.

Tundub, et kolimise elasid üle ka kõik meie lilled, mis veel elust minuga ellu olid jäänud. Nüüd tahaks ikka paari uut. Viimasel minutil otsustas Härra, et jätab ka kõik meie vanad lambid Dresdeni-kodu lakke alles. Nii et vajame nüüd siia uusi lampe. Lisaks on endiselt puudu diivan ja teler. Magamistoa kummut on katkine (lootsime enne, et äkki see paraneb kolides ära – nagu riidekapiga juhtus*) ja lastel puudub raamaturiiul. Raamatud praegu kõik põrandal kuhjas.

Lisaks vajame suurele voodile uut päevatekki, sest meie armsad lapsekesed oskasid esimesel sissekolimisjärgsel päeval vana teki vildikatega koledaks kaunistada. Ja ka uusi keedupotte, sest siinse korteri väga peen pliit ei tunnista meie vanasid potte kõlbulikuks. Keeldub kuumenemast, kui need vanad nirud peale visata. Selle üle on mul isegi hea meel, sest mõned on meil tõesti Härra vanaemalt päritud ja lunivad juba ammu luba pensionile jääda.

Nii et mööbli- ja sisustuspoodi on asja küll.

*Kapi parandas tegelikult ära Opa. Ta aitas kapi transpordi jaoks tükkideks võtta, sai aru, kust ja kuidas kapp katki oli, ning siis kapi üles ehitamisel parandas vigased tükid ära. Mida me küll ilma Opata teeks!

005 linnaosa

Et tekiks mingi mulje sellest, kus me siin elame, viisingi kaamera jalutama. Siin mõned klõpsud meie (laupäevaõhtuselt tühjast) linnaosast.

Majad on valdavalt maailmasõjaeelsed (või selles stiilis taasehitatud), puude vanust ei oska sama hästi hinnata. Autod näivad enamasti sellest sajandist olevat, inimesed vist pigem eelmisest, kuigi on ka lapsi nähtud.

004 armuvalu

Ma olen siin üritanud muljet jätta, nagu oleks meie väikevend üsna kõva närviga. Ja eks ta ongi. Aga ka temal lööb vahel lõkkama.

Neljandal päeval uues kodus sai ta lõpuks aru, et vana koduga jäid maha ka vanad sõbrad.

Kadus poiss keset päeva voodisse, keeras teki kolm korda ümber ja pistis ulguma. Mina, teadmata, mis toimub, lebasin tema kõrvale ja hakkasin uurima: „Mis juhtus? Kas midagi on pahasti? Kas sul on valus kuskil? Kas BB tegi midagi? Kas sa oled pahane? Tige? Kas sul on valu?“ Kõige peale öeldi selge pahur „mkmm“ ja uluti edasi. Lasksin siis ulguda. Sest oli üsna selge, et hea tal olla ei olnud, ja isegi siis, kui on hea olla, käib närvidele, kui keegi niiviisi pinnib vahet pidamata.

Hetke pärast tuli BB: „RSS, mis juhtus? Kas sul on valu? Kas sul on paha? Kas sa oled tige? Kas sa tahad vett juua?“

Selle peale pistis vend punase näo teki vahelt välja (ILMATEADE: õues on nii 25 kuni 30 kraadi sooja ja toas kah), ulgus edasi ja teatas siis nuuksete vahele: „Mul on palavik!“ Selle peale ulatas õde talle klaasi vett. Vend jättis nutmise, jõi, ronis teki seest välja, istus madratsi nurgale ja jõi veel. Siis istusime kõik hetke niiviisi vaikuses.

„Noh, paha palav on, jah? Kas peame sind veel kuidagi jahutama?“ küsisin lõpuks.

„Mkmm,“ tähendas vend ja pistis uuesti ulguma. Keeras end jälle madratsile pikali ja tõmbas teki üle. Varsti hakkas teki alt kostuma: „Leeeeena, Leeeeeeeeennaaaaaaaa….“

RSS igatseb oma Leenat.

Leena kinkis RSSile lahkumineku puhul mõmmi Oskari. Pakkusin, et võiksime Oskariga pilti teha ja selle Leenale saata. Poiss kuivatas silmad ja küsis kas ta võib sõnumi ka saata. Ikka võib. „Ich vermisse dich. Hab’ dich liiieeeeb!“ (Imeline otsetõlge: „Ma igatsen sind. Mul on sulle armastuuuuust.“)