Sünnipäevapiknik ehk Bento-gäng

BB sai vahepeal kümneseks. Sünnipäeva tähistasime Oma-Opa juures pereringis jäätisetordiga. Laupäeval korraldasime peo sõpradele.

BB soovis piknikku. Härra pakkus välja, et teeme selle loomaaias (Tierparkis, mitte Zoos; siin tehakse vahet: Tierparkis on kohalikud ja vähe-eksootilised loomad). Seal muru laialt inimloomadelegi käes, saavad lapsed hästi ringi lipata, samas aed ees ja me ei pea muretsema, et ära kaovad või liiklusesse satuvad.

Et aga ajakava üsna ujuv võiks jääda (sest beebi ja stress ja nii), kutusime nii palju külalisi, kui meie autodesse ära mahtus. Nii sädistasid plikad Härra pilgu all seni tänaval, kui ma JESSi söödetud sain, siis pakkisime kõik rahuilku tempoga koos pinkikukarpidega autodesse.

Meelelahutseks olime mõned mängud ka kaasa võtnud, aga loomaaias on nii mänguväljak kui… noh, loomad. Karud ja hundid ja nii. Tõmbenumbriteks osutusid aga hoopis JESS (“Kas nüüd on minu kord teda hoida!? Palun-palun!”) ja piknikutoit.

Viimase olime BBga koos pakkinud igale külalisele isiklikku Bento-karpi. Plikadel läksid silmad särama, kui teada said, et nad karbid pärast koju kaasa saavad võtta. Sisud olid igaühel veidi erinevad, sest BB teab ju, kellele meeldivad tomatid ja kellele kurgid, kes ei söö liha ja kes ei taha muna jne. Plikad veetsid lõviosa peost oma karpe jälle lahti ja kinni ehitades ning omavahel karbisisusid vahetades. Täna kohtub koolis Bento-gäng.

Kui loomaaed kinni pandi, sõitsime kodu juurde tagasi ja läksime meie lähimasse parki, et seal vähe murumänge mängida ja Bento-kapidest veel snäkke põske visata. Sealt saatsin plikside vanematele sõnumi, et oleme nüüd tagasi ja võivad oma võsukestele järele tulla täpselt siis, kui neile sobib. Nii et ka peo lõpp oli vaba graafikuga.

Mulle meeldis kogu värgi juures eriti see, et ma ei pidanud ei enne ega pärast sünnipäeva kodu koristama. Täielik õuepidu. Hea ka, et mingit kella-aja-stressi polnud. Ja oma toidujäägid viis igaüks koju kaasa, mina korjasin ainult prügi kokku.

Kõige olulisem aga – BB jäi rahule.

Naljahammas

Kuna esivanemad hakkasid toitu töötlema ja meie põlvkonnad ei pea end lõualihaseks mäluma, et toitaineid kätte saada, väisame muidugi kõvasti ortodonti. Sest millegipärast on ikkagi parem, et need paljud hambad moodsalt väikse lõualuu seest sirgelt välja ulatuksid.

BB võeti ette, meie RSSiga jäime ooteruumi edasi istuma. Poisil oli igav.

RSS: “Ma tean, mamma! Anna, palun, oma telefon, ma teen sinust pilti! Aitäh! Vaata nüüd siia! Naerata! Ei, laiemalt! Oota, üks kord veel! Väga ilus!”

Pilt:

Edaspidi annan juurikad toorelt ette. Ja saia asemel saab nisuterad.

Nii nunnu, et söö või ära ehk vennaarm

RSS kaisutas väikevenda: “Mamma, ma tahan ta ära süüa!”

Mina: “Kas ta neb nii maitsev välja?”

RSS: “Ei, ta on lihtsalt nii nunnu.”

Moma: “Kas nunnusid asju peab söma?”

RSS: “Noh, võib-olla natuke lakkuda?”

Lakub venda. Mitte minutitki hiljem: “Mamma, kas sa saad teda võtta?”

***

RSS tagus pargis paari sõbraga palli, kui ma JESSiga mööda kõndisin. Nägi mind, peatas mängu, tormas meieni, võttis venna ja jooksis teiste juurde tagasi: “Vaadake, ta on nii nunnu!”

Sõber Üks: “On jah!”

Sõber Kaks: “Kõige nunnum!”

Sõber Kolm: “Nii nunnu, et ma tahaks talle musi teha!”

RSS: “Võib! Vaata!” Musutab venda, too hakkab kõkutama, jalgpallurid ahhetavad.

Sõber Kaks: “Mängime! Ma löön JESSi jaoks värava. Kolm, mine väravasse!”

Sõber Kolm: “Kui sa JESSi jaoks lööd, siis ma ei taha tõrjuda, siis peab sisse minema!”

Maimaania või maaniamai

Mai pidi meil selline maaniline kuu tulema, kus 31 päevast kõigest 19 on teised koolis ja meie JESSiga teeme asju. Aga ei! Praeguse seisuga saame kõige paremal juhul kätte 12.

Ja igasuguseid asju, mida teha, järjest koguneb. Mõnda olen juba kuid edasi lükanud, mõni on värske ja vältimatu. Nagu näiteks BB lähenev kümnes sünnipäev. Selle osas on plaanis korraldada pidu (kutsed on õnnestunud laiali saata), hankida kingitus ja tõsta BB tuba ümber. Et tal seal mõnusam oleks ja et sinna rohkem kraami mahuks. Selleks tulevad mingid varasemad “ajutised lahendused” välja peksta ja uus kapilahendus organiseerida. Ümber tõstmise käigus üritan teda ka veenda, et on ok vanu asju ka ära visata või noorematele suunata. Ta on ikkagi nüüd ju kümme!

Tegelikult tahaks ka Härrat veenda, et tema oma kraamihunniku, mis muudkui töölaual kerkib, sama pilguga läbi vaataks. Aga ma pole kindel, et ma abielukriisiks valmis olen.

Ja üks töö, mida ma juba ei tea kui kaua edasi olen lükanud, on meie potilillemajandus. Ei ole seda rohelist näppu, noh. Ja ikka on oluline, et igas toast midagi värsket ja rohelist hingaks ja oleks.

Ilmateade

Ega meie ilm vist viimasel ajal teie omast palju erine. Aga sirelid on meil õides. Nii et kui jalutame, siis põõsast põõsanipõõsasse.

Kuhu sõidutada hommikuti lapsed?

Selle minu upsakusega läks nii, et tagajärgi oli veelgi. Nimelt ei saanud ma esmaspäeva hommikul lapsi kooli sõidutada. Nendega koos koolini jalutamisest rääkimata.

Nii et palusin neil otsustada, kas kutsume Opa neid sõidutama või lähevad ise kahekesi.

„Jaa! Ise! Ise!“

„Tunnete teed? Mäletate?“ Sest võimalikke trajektoore on umbes kümme ja ära võib keerata vähemalt kuuelt ristmikult. Ja jala pole me juba hirmus ammu käinud. Sõidame ju.

Kuna mõlemad said hiljuti kellad, siis polnud muret ka, et kuskile uimerdama jäävad. Näevad ju, kuidas minutid mööduvad. Kooli hilinemisest midagi piinlikumat annab aga nende arvates välja mõelda. Kõmpimiseks arvestasime 25 minutit, pluss 10 minutit varu, pluss fakt, et kümme minutit enne kella tuleb kohal olla, pluss fakt, et midagi alati ununeb ja tuleb tänavanurgalt tagasi joosta… Nii et BB pani äratuskella helisema 5.50. Hommikul jooksis esimese helina peale venda äratama. Said siit veel enne seitset koos oma raskete ranitsatega välja ja nähtavasti jõudsid õigeks ajaks kooli.

Teisipäevast jäi BB palavikuga koju ja RSS polnud kindel, et ta üksi kõik õiged tänavanurgad ära tunneb. Muidugi sõidutasin ta jälle kooliukse ette.

Ikkagi loodan, et lapsed lähevad varsti jälle omaette ja jala. Kui ilm ilus, ranits kerge ja õigel ajal hambad pestud, miks mitte. Aga mul pole ka midagi sõidutamise vastu. Hea kindel tunne, et lapsed pole kuskile kesklinna sika-saka-tänavatele ära eksinud ega istu pargis ja söö sõõrikut selle asemel, et koolitunnis olla. Ei pea ka muretsema selle pärast, et nende hantlidranitsad selgroo täiesti kõveraks vajutavad või vihm nad alukateni üle ujutab.

Nii et vastuseks tollele kassatädile kohalikus toidupoes, keda ma millalgi kuulsin ahastamas: “Ma ei mõista neid lapsevanemaid, kes lapsed autoga kooliukse juurde sõidutavad. Kas tõesti muud moodi ei saa?” on mul ainult ühte küsida: kuhu ma need lapsed siis sõidutama peaksin? Poolele teele?

Kelkimine ei jää karistuseta

Ülepingutamisest rääkimata.

Mäletate seda mutti, kes kiitis, kui toredad mukid tal on? (Vt eelmine postitus)

Noh, tal on nüüd jalg nii haige, et ei saa kõndidagi.

Suurest õnnest, et mul kõik aknad ja peeglid puhtaks õnnestus nühkida, läksingi eile jooksma. Aga mitte lihtsalt niisama. Sõitsin vähe mägisemasse kohta, panin JESSi vankrisse ja kukkusin siis lippama. 45 minutit vehkisin JESSi enda ees lükates üles-alla ja mõtlesin, et südamelihasele jube hea treening, sest no võttis ikka võhmale… Pärast jooksu vaatasin, et olen 73 meetrit kõrgemal kui varem (minu tavapärane tõus on 10-12 meetrit, nii et vahe andis tõesti tunda). Pakkisin JESSi jälle autosse, sõitsin koju, käisin duši all, istusin JESSiga tugitooli (tema sõi, siis meie tukkusime)… Kui püsti hakkasin tõusma, keeldus jalg koostööst. Vaikus. Valu. Terav valu. Vaa-luuuuuuu…. Aia.

Üritasin siis ülejäänud õhtu istuda jääpakk jalal ja lasta lihasel puhata. Tänaseks on olukord leevenenud, kuigi öö oli kehv, sest ärkasin iga kord, kui tekkis tahtmine end liigutada. Ujumise pean igal juhul täna ära jätma. Autosõitu üritan ka vältida, sest loomulikult on “katki” nimelt sõidujalg.

Ei tasu upsakaks minna…

Sportliku elu mõttekusest ehk muki-mutt

Kõigile, kes selle minu jooga-jooksu-ujumistrenni raamidesse topitud elu peale kulmu tõstavad ja mõtlevad, et mida ma ometi piinan ennast, väsitan ju ära, kas poleks parem see energia millessegi kasulikumasse suunata.

Noh. Tänu kuude kaupa regulaarselt tehtud trennile pesin täna ühe soojaga ära kõik meie aknad seest ja väljast ning kolm suurt peeglit ka veel pealekauba. Kusjuures käsi ei väsinud isegi ära. Vähe sellest, vahetult pärast akna-peeglipesu jaksasin ka diivanile katted peale tõmmata (kõige tüütum töö meie majapidamises). Vanasti pesin aknaid jaokaupa, paar külge päevas, peeglid ka eraldi, kui käsi puhanud. Nüüd olen muki-mutt ja endaga jube rahul, muidugi.

Mõtlen, et võiks end saavutuse eest premeerida ja ikkagi täna ka jooksma minna, kuigi see nädal juba kolm tunnist trenni tehtud.

Juuksurijärgne moss

Tere! Minu nimi on Piret. Mulle ei meeldi juuksuris käia.

Kõik need “õitseb nagu oleks värskelt juuksurisalongist välja astunud” komplimendid käivad teiste inimeste kohta. Minul on pärast juuksuris käiku alati kergekujuline mittekliiniline depressioon. Nii et õnnestus seda vaeva umbes kaks aastat edasi lükata.

RSSile aga meeldib juuksuris käia, nii et kui ta esmaspäeval sinna viisin, tõmbasin sügavalt hinge ja palusin endale ka aega. Anti, laupäeva hommikuks.

Nii et käisin täna. Juuksuripreili oli väga kena ja osava jutuga, ja tegi mulle muidugi kiiresti selgeks, et need välja veninud moega pikad õhukesed otsad tuleb umbes kõrvadeni maha lõigata. “Ei, mitte kõrvadeni. Jätame ikka nii, et te saate juuksed patsi panna,” ütles ta kärus magava JESSi poole noogutades.

Olin nõus. Igaks juhuks ei vaadanud, kui palju ära lõikas, sest tegelt on mul ükskõik. Mul pole ju soengutki, lihtsalt juuksed. Enne olid pikad, nüüd keskmised. Patsi ulatuvad ikka, just nagu ta lubas. Noh, kõik peale ühe salgu mõlemal küljel, mis kuidagi lollilt lühem on ja kõrva taha tilbendama jääb. Ei ole tõenäoliselt isegi kuigi kole või midagi, aga harjumatu ja seepärast… moss…

Pilti ei näita. Lihtsalt juuksed noh, tavalised, kartulikoorepruunid ja keskmise pikkusega.

Moss.

Poistega suurlinnas

Möödunud nädalal käisime poistega endises kodulinnas. Oleme RSSi sealse silmaarstiga rahul ja ei ole tahtnud hakata mõne siinse vastu vahetama. Vaja ju ainult korra või kaks aastas käia. Hea, kui on ettekääne end kohale veeretada.

Visiit võtab küll aega, nii tund või poolteist, sest RSSile tilgutatakse mingit vedelikku silma, mis pupillid suuremaks teeb. Nii saab silmapõhjast mingeid numbreid välja mõõta, mis kuidagi prillide määramisel abiks peaksid olema. Aga tilgutada tuleb mitu korda ja vahepeal peab ootama… Lisaks kestab selline mõju veel mõnda aega. Nii et paar tundi pärast tilutamistki käis poiss väga suurte pupillidega ringi ja kommenteeris muudkui, kui udune nägemine parajasti on.

Kui pärast harjumuspäraselt silmakeskuse kõrvale jäätisekohvikusse läksime ja ma RSSi käest küsisin: “Kumb parem on, kas maasika- või sidrunijäätis?” sai poiss minu kulul head nalja teha. Ütles: “Ma ei tea, ma ju ei näe, kumb lusika peale tuleb!”