068 Seda on minu jaoks lihtsalt liiga palju!

Väikevend kõõritab, eks. Sest tal on sellised poolpidused silmad nagu emal. Noh, kuna ma tean, millist pilti kõõritajad näevad, siis mind ei üllata, kui ta vahel ütleb, et ta midagi topelt näeb. Üllatas aga see, kui ta täna ütles: „Ma näen end ainult kaks mal.“ (mal = korda)

Mina: „Kas sa tahad siis rohkem näha või? Kas sa tahad näha ühte RSS-i või kolme?“

RSS: „Kolm oleks parem.“

Suurel õel oli aga hoopis teine mure. Ta ei tahtnud magama jääda. Sest elus on ju võimalik nii palju huvitavamaid asju teha, kui magamine. Kuna ta aga tegelikult juba üsna korralikult väsinud oli, siis üritasin talle ikka veel kiirelt seletada, et tal on palju und vaja, et ta aju hästi areneda saaks.

Selle peale teatas noor daam: „Ma  pean kõike nii palju tegema! Ma pean nii palju… nii palju… nii palju vett jooma ja nii palju magama! Ja seda on minu jaoks lihtsalt liiga palju.“ Siis hakkas nutma ja jäi magama, enam-vähem samaaegselt.

067 leiutaja

BB leiutas eile õhtul ilusa ilma puhul uue jooga-stiili: kevadine rõdujooga:

Täna palus noor leiutaja mind täringupuslet mängima. Vaja on kaks sama arvu tükkidega puslet. Tükid tuleb tagurpidi keerata ja siis kordamööda täringut veeretada. Nii palju kui silmi on, võib tükke võtta ja kokku panna. Kui õiget kohta ei leia, tuleb tükk tagasi hunnikusse panna. Kelle pusle esimesena valmis, on võitnud.

Ma tahaks seda täringu-puslet mingi suurema puslega mängida. Rõdujoogat käisin täna lõunapausil harrastamas.

066 kui ühel väga halval fotograafil on väga hea sünnipäev

Et mind ikka tuntaks kui See Piret Kellel Alati Mingid Projektid Käsil On (ehk Projekti-Pirru), mõtlesin omale sünnipäevaprojekti välja. Tähistasin 38 eluaasta möödumist sellega, et tegin päeva jooksul 38 pilti sellest, millega parjasti tegelen. Et vähendada võimalikku kokkumängu iseendaga, seadistasin omale eelmisel päeval 38 äratuskella (Google’i random number generator aitas).

Nii et tegelesin oma 38. sünnipäeval selliste tegevustega:

Aitäh kõigile, kes ühel või teisel moel mind meeles pidasid ja päeva veelgi säravamaks tegid. Fotod võivad ju kehvad olla, aga sünnipäev seda küll ei olnud.

064 ebamugav

Image result for cartoon bra underwire

Ma hakkan nüüd selle lockdowni-jama peale vähe tigedaks minema. Mu lemmik rinnahoidja andis täna otsad. Või õieti kaare või kuidas iganes seda traati seal korvi all nimetatakse.

Kõik riidepoed on aga suletud. Ja jäävad veel teadmata ajaks suletuks. Kuidas veebipoes rinnahoidjat ostetakse, mina ei tea. Ma ei saa veebipoest sokkide ostmisegagi hästi hakkama. Pärast umbes poole-aastast sokkide hilisõhtust ostukorvi klikkimist tellisin ühed ära. Ebamugavad. Ei meeldi. Tagasi ka saata ei taha. Rinnahoidja aga peab mugav olema.

Homsest avatakse lasteaiad ja algkoolid (juhuu! juhuu!). Märtsist peaks avatama jälle juuksurid. Vähemalt meie metsikutele meestele on 1. märtsiks ajad organiseeritud. Millal pesupoed lahti tehakse, ei tea praegu tõenäolielt Angelagi…

063 üks Heinz kahe eestlase kohta

Üritasin aru saada, kui palju välismaalaseid siin meie linnas elab ja kust nad tulevad.

Paistab, et täpsed andmed on kas ülimalt salastatud või ei huvita mitte kedagi.

Kindlatele allikatele viidata ei saa, aga paistab, et enamasti tulevad muulased Tšehhist, Poolast, Rumeeniast, Venemaalt, Afganistanist ja Süüriast. Siin elavaid välismaalaseid on üle 5000, mis on umbes 5% elanikkonnast. Kogu Saksamaa riigi keskmine muulaste protsent on 11. Sealjuures on meie ümbruskond, või õieti siin need meie Maagimäed just see koht, kus on kogu riigi kõige madalam muulaste osakaal (2%).

Pagulaste osakaal on sealjuures väike: kogu Zwickau maakonnast (umbes kolm korda suurem kui Zwickau linn) on 1300 pagulast ehk alla poole protsendi elanikest.

Linnapildis peab ütlema, et muulast naljalt ei näe. Enamasti on ju tegemist „nähtamatute vähemustega“. Keskmine süürlane võib välismaalasena paista, aga venelaste, poolakate ja eestlaste nahavärv ja muud rassitunnused on reeglina keskmise sakslasega piisavalt sarnased, et neid lihtsalt mööda kõndides tuvastada ei anna.

Muust rahvastikuinfost lugesin välja seda, mis tegelikult linnapildis silma küll jääb: vanu inimesi on palju. 31% linna elanikest on pensioniealised. Sama palju on „vanem tööiga“ (40+). Ülejäänud on arusaadavalt alla selle. Kusjuures kuni kuue-aastaseid lapsi on 1%. Ja kui ma õigeid numbreid võrdlesin, siis on keskmisel muulas-perel rohkem lapsi, kui keskmisel Saksa juurtega perel. Igal juhul on tavalises Zwickau peres üks laps.

Kui ma BB klassi ja RSS-i lasteaiarühma vaatan, siis võin kinnitada küll, et muulas-lapsi on täiesti märgatavalt. Mõlemal lapsel on mitu mitte-saksa sõpra. Ma ei tea, kas asi on selles, et muulased alati teised endasugused hästi üles leiavad, või avaldubki statistika päris elus nii selgesti.

Zwickau iive on arusaadavalt sügavalt negatiivne (-8).

Linna rahvaarv aga viimastel aastatel kahanenud ei ole: siia kolitakse mujalt nii palju juurde, et see on negatiivse iibe katnud. Me ju ka tulime, oma pool-eestlastega. Olemegi nähtamatu vähemus: tänaval aru ei saa, et muulased, aga lapsi nii et lokkab. Tervelt kaks!

Lõpetuseks lõbus lisainfo: iga 10 000 elaniku kohta on siin 11 ekstreemset paremäärmuslast.

Kus Saksamaa muulased elavad. Tumedamad punktid on Berliin ja lääne suurlinnad. Ida nõuka-taak muulast naljalt ei tõmba.

*Kõik numbrid olid koroona-eelsed. Ma ei ole piisavalt hea demograaf, et välja arvutada, kui palju viirus neid mõjutanud on, aga arvestades, et mingil jõulu-eelsel ajal oli Zwickaus kõige suurem koroona-surmade arv kogu Saksamaa lõikes, siis võis see vanurite hulk mõnevõrra väheneda küll. Ja iive veelgi langeda, sest vaevalt, et lapsi rohkem juurde tehti. Kuigi, kes neid muulaseid teab.

062 hakklihakaste

Asi on nüüd ametlikult hull. Hakkasin täna hakklihakstme peale nutma. Mitte sibula hakkimise pärast. Hiljem. Selle pärast, et maitses hästi. Peaaegu sama hästi nagu Määme oma. Ja siis oli nii suur igatsus Määme ja nende Põhja-Eesti rannakate järele, et ei mahtunud minu sisse enam ära…

Tee veel head kodust toitu!

Ma pole nüüd üle aasta aja kodus käinud. Lapsed ja Härra käisid Eestis viimasti 2019. aasta suvel.

Homsest alates on menüüs döner ja Knorr.

061 järgmised ülesanded

Jaanuaris oleme oma meelelahutuslikke võistlusülesandeid vähe rahulikuma tempoga lahendanud. Mõne jaoks kaks päeva jätnud, mõnel päeval lihtsalt pausi teinud. Lõbus on ikka ja seda vaheldust on väga vaja, aga ei saa end sellega survestada ka.

Järgmised 10:

  • Võidab see, kes teeb päeva jooksul rohkem kõhulihaseharjutusi. Alustasin hommikul vara ja proovisin ikka iga tunni või paari pärast jälle mõned teha. Päeva jooksul kogunes 300 kokku ja õhtuseid oli ikka päris raske teha. Branje oli tublim. Noh, ta on paremas vormis ka.
  • Võidab see, kes sööb päeva jooksul rohkem õunu. Kui ma alustasin meie komöödiat sellega, et sõin 23 kartulit ära ja vaatasin järgmisel päeval unistavalt kartuli poole, siis õunadest hakkab mul praegu veel kergelt iiveldama. Seitse tükki pressisin sisse ja mitte grammigi rohkem poleks suutnud. Sealjuures oli selleks vajalik, et ma too päev mitte midagi muud ei söö, ainult neid asju, mis aitasid õunal alla minna: hakkisin neid jogurtisse, tegin neist pähklivõiga „võileibu“…
  • Võidab see, kes paneb selga rohkem siniseid asju. Palusin Branjel kõigepealt ülesannet teadmata suvaline värv nimetada. Ta oleks võinud vabalt valida pruuni (mida oleksin pidanud Härra kapist varastama) või musta (millest mul on ainult pesu ja kingad), aga ei – mul vedas, sest Branje valis sinise. Isegi mitte helesinise või meresinise, vaid lihtsalt sinise. Pooled mu riided on sinised (need, mis pole hallid või roosad). Nii et panin neid võimalikult palju teineteise otsa ja oligi valmis.
  • Koosta playlist, kus kõik laulunimed algavad sinu nime esitähega. Kellel rohkem laule, see võidab. Terve päeva nokkisin vahelduva eduga ja sain üsna palju P-tähega laule kokku. Igasuguseid huvitavaid leidsin. Sealjuures ühe Islandi feministidest punk-rokkarite laulu: „Piret!“ Päris lõbus on naiskarvaseid oma nime röökimas kuulata. Isegi Michael Jackson* kahvatuks** nende kõrval.

Otsige Spadabani „Piret“ või proovige, kas see link töötab: https://music.youtube.com/watch?v=ZAoBKriRlik&list=OLAK5uy_l_SnFXF79-JCjyn2gAAJtkEN6SdBg2jzY

*Vihje tema kuulsale loole „Beat it“, mis kõlab nagu „Piret“, kui purjus peaga kuulata. **Kui see võimalik oleks.

  • Kes leiab rohkem nägudega objekte, võidab.
  • Kes lahendab päeva jooksul rohkem sudokusid, võidab. Lahendasime mõlemad 27! Kahtlustame, et see on inimlik limiit. Vaadake, kas saate rohkem.
  • Kes rohkematele inimestele komplimente teeb, võidab.
  • Tee pimedas toas meik. Kes rohkem vahendeid kasutab, võidab. Meik, kusjuures, sai mul selline, et sellega oleks võinud isegi avalikkuse ette ilmuda. Natuke vajas siit-sealt hõõrumist, aga peale minu poleks neid kohti vist ka keegi teine näinud. Ripsmetušši peale kandmine ei olnudki nii võimatu, kui ma kahtlustanud olin, aga tulemus jäi oodatult nõrk.
  • Pildista kirikuid. Mida rohkem, seda uhkem. Meil õnnestus Zwickaust ja 15 kilomeetri raadiusest (sest kaugemale pole lubatud mõjuva põhjuseta minna) 17 kirikut üles leida. Härra sõidutas meid linna peal ringi, lapsed vahtisid aknast välja ja otsisid torne. „Kirik! Papa, seal on kirik!“
  • Joonista GPS-seadmega pilt/täht/number. Kes pikema maa läbib, võidab.

Kümme ülesannet peaks meil veel jäänud olema, aga kui kellelgi mõni hea mõte on, milles me veel võistelda saaks, siis ootan ettepanekuid suure rõõmuga.

060 kummis rind ja märjad jalad

Lubasin ju nüüd hästi tihti jooksmas käia. Et lubadus peetud saaks, panin esialgu eesmärgiks kümme korda kuus. Jaanuari kümme sai täna täis. Sealjuures on kaks nendest jooksudest tunniajased, nii et rind on mul kenasti kummis, tänan küsimast.

Kui täna jooksu-äpp mind pärast jooksu õnnitles, et ma kuu eemärgi kolme-päevase varuga täidetud sain, tegin ühe tähistava 500-meetrise ringi juba tehtud 8,3-kilomeetrisele jooksule peale. Juhuu!

Sealjuures on võimatu joosta jõe ääres kergliiklusteel, mis on nüüd lompkattega jääkamakaks muundunud, või pargirajal, mis on lume-muda-jää-mudarada. Tänavad on ka märjad ja libedad, aga nendel jääb ellu. Noh, kui just auto ette ei jookse. Seda on mul seni õnnestunud vältida.

Igal juhul on tunne, et kui see asi nii jätkub, siis saab minust ühel hetkel see koer Dave Eggersi jutust „After I was thrown in the river and before I drowned”, kes lihtsalt üle kõige maailmas armastab jooooooooooostaaaaaaaa. “Whoo-hoo! I’m a faaast, faast dooog! Watch me go!”

059 lateraalne mõtleja

Kodukoolis on nüüd tänu printerile muidugi mõnevõrra mugavam. Peamiselt küll seepärast, et saab preemiaks värvimiseks pildi välja lasta.

Paaril korral on õnnestunud noort koolilast motiveerida sellega, et olen ülesande endale ka kopeerinud ja siis oleme mõlemad seda oma paberil teinud. Mõnel korral teeb isegi väikevend kaasa. See sobibki BBle kõige paremini. Kui ta targutada saab: „Vaata, venna, tee niimoodi, nii on õigesti,“ läheb töö kõige paremini.

Muidu on peamine probleem keskendumine. Kui BBd midagi huvitab, võib ta lõputult keskenduda. Tunde mingi nikerdamise kallal istuda pole probleem. Aga kooliülesanded on tema jaoks mitte lihtsalt igavad, vaid ka tüütud.

Minu jaoks on aga jõle tüütu pidevalt välja mõelda, kuidas see igav ja tüütu koolitöö huvitavaks teha. See pidev „no kirjuta veel üks ära, jube hästi tuleb välja“ väsitab tohutult. Siis on üks hetk minu mott nullis ja ei tule temal ka enam asjast midagi välja.

Teine oluline asi (lisaks sellele, et ma kehv õpetaja olen), millele kinnitust saanud olen, on see, et BB ei ole lineaarne mõtleja. Matemaatikaülesannet kirjutab ta näiteks nii:

Kõigepealt =, siis +, siis 3, siis 10, siis 7, kokku „3 + 7 = 10“. Või kõigepealt märgid, siis vastus, siis numbrid, või kõigepealt vastus, siis numbrid, siis märgid. Igal juhul mitte lineaarselt, mitte nii nagu peab.

Ma ei tea küll, mida selle teadmisega peale hakata, aga ma pakun, et see on üks põhjustest, miks kirjutamine talle kõige rohkem vastukarva on.

Kuigi peab tunnistama, et oma lõbuks kirjutab ta hea meelega. Jamaks läheb siis, kui tuleb kirjutada vihikusse või paberile, kust õpetaja kontrollib. Justkui õpetaja näeks, et ta kõigepealt E ja I kirjutas ja siis ette ja taha N-id. NEIN! „Aga proua Õpetaja ütleb, et N tuleb esimesena kirjutada!“

Mul on raske talle seletada, et minu meelest võib see vanakooli õpetaja omale vee peale tõmmata. Tulevik vajab loovaid inimesi ja orginaalseid, lateraalseid mõtlejaid. Nagu BB. Aga koolis peab ta käima lineaarses. A pluss B võrdub C.

Koolistress. See kandub muidugi üle ka meie elutoakooli.

Et koolistressi vähendada, üritame vahel ülesandeid ka siis teha, kui telekas käib. Et ei oleks kool lisaks tüütusele ka karistus. Vend on ju kodus ja temal on lasteaed. Mitte, et lasteaed telekaga võrduks, aga nii on teda jällegi kõige lihtsam eemal ja vaiksena hoida. Vahel toimib muidugi ka teise tuppa minemine, aga mitte alati. Täna arvas BB näiteks asjast nii:

“Aga koolis pean ma ka vahepeal proua Õpetajat vaatama. Miks ma ei või siis vahepeal telekat vaadata?”

Nii kirjutabki kõikide võrrandite plussid ära ja vaatab siis, kuidas Garfield lolluseid teeb, ja siis võtab kolmed ja kahed ette ja kirjutab need õigetesse kohtadesse.

Võib-olla pean ka hakkama lateraalsemalt lähenema ja mõned igavad kordavad ülesanded loovamatega asendama.

Mees elab tornmaja ülemisel korrusel. Iga hommik sõidab ta liftiga alla esimesele korrusele. Iga õhtu sõidab ta liftiga ainult pool teed üles, ülejäänu läheb jala. Miks?