096 kao ära!

Vihm krabistab katuseaknal, lind siristab räästa all ja naabriplika (4a) seisab rõdu peal ja röögib üle hoovi: “Rain, rain, go away! Come again some other day! Rain, rain, go away! Come again some other day!”

Umbes tund aega hiljem sadu lõppes. Järgmine kord tean, mida teha.

095 lapsed käituvad nii nagu nendega käitutakse

Juba mõnda aega on lastel lubatud üksi vanni jääda. Jätan küll vannitoa ukse lahti ja kuulan hoolega, aga pidevat visuaalset kontrolli ei ole. Tavaliselt on vannimängud vokaalsed: laps räägib või laualab, või on sulistamine lihtsalt selgelt sihipärane. Mõlemal on läbitud ka ujumiskoolitus, nii et luban neile seda iseseisvust ka seepärast. Ikkagi tekib vahel hetki, mil kostab vannitoast ainult vaikust. Siis hüüan vannis olevat last ja küsin, kas tal kõik korras on.

Eile õhtul käisin ise sel ajal duši all, kui nemad juba voodisse olid heitnud (neil on enne magama jäämist lubatud vaikselt ja rahulikult voodis midagi mängida/ lugeda / jne). Lastetuba on kohe vannitoa vastas, uksed mõlemad irvakil. Üks hetk kuulen väikevenda hüüdmas: “Mamma, kõik hästi?”

094 saavutus

Vestlus raamatupoes:

Teenindaja: „Tere! Kas ma saan aidata?“

Mina: „Tere… ee… Eh… See et… Aitäh. Noh, ma otsin 900-leheküljelist raamatut.“

Teenindaja: „900-leheküljelist?“

Mina: „Jah. See peab vähemalt 900 lehekülge pikk olema.“

Teenindaja: „Oo-kei… Aga milline raamat see peaks olema? Kas eelistate mingit autorit või žanri või… Noh…“

Mina: „Ei ole oluline. Noh, mitte nii oluline. Võiks olla ilukirjandus. Ja ma eelistaks inglisekeelset, aga võib ka saksakeelne olla, kui mingi kohutavalt keeruline pole.“

Teenindaja: „…Oo-kei… Hmm… Okei.“

Mina: „Vaadake, asi on selles, et ma saan varsti teha lugemispäevikusse 900. sissekande. See tähendab, et ma olen lugenud läbi 900 raamatut. Mõtlesin, et oleks tore seda tähistada lugedes üks 900-leheline raamat.“

Teenindaja: „Oo! Oo! Vägev! Oot, me kindlasti leiame teile midagi sobivat! Hakkame aga otsast vaatama!“

Ei läinudki kaua, kui sain ühe paku kassasse ja siis koju vedada.

Nüüd olen selle läbi lugenud. Oli isegi üsna põnev. Kusjuures enne lugema hakkamist ei teadnud ma sedagi, kes see autor selline on ja millest ta kirjutab.

Fakt, et tegemist on seeria viienda raamatuga, ei seganud kõige vähemalgi määral. Ja kuigi tekst oli ladus ja peategelased sümpaatsed, ei ole mul ikka tahtmist ülejäänud sarja kätte võtta. Mis – kas ma olen mingi musklimammi või?

Sest vaadake, sellist pakku on raske pikka aega käes hoida. Ikka peab selle kuhugi toetama. Lisaks sellele olen ma “jooksu pealt” lugeja – mul on raamat alati kuskil kaasas: peatus pargipingil, ootamine kassasabas, igav-tuttav kodutee jne – seda 1200-grammist oli aga totter kaasa vedada. Seepärast oli lugemistempo pigem aeglane. Seda ei tõstnud ka see, et igal järgmisel lehel oli oodata mõnda rõvedat stseeni ja magamaminekueelseks ajaviitmiseks see just kõige parem valik ei ole…

Tagantjärele vaadates oleks autor saanud teksti vähemalt 20 protsenti kokku võtta. Iga kohvitassi kõlksatust ei pea mulle ikka näitama, noh. Aga siis poleks muidugi vajalik lehekülgede arv kokku tulnud. Nii et aitäh kõikide nende kõlksatuste eest.

Saavutustunne on igatahes vägev. Isegi kui 900 raamatut 30 aasta jooksul tegelikult mingi suur saavutus ei olegi.

093 kvartaliaruanne

Muuhulgas on vahepeal ka aasta teine kvartal läbi saanud. Lugemiskvartali aruanne pildis…

…ja sõnas…

  • Murakami. Okei. Mina rohkem Murakamit ei loe. “Norra mets” mulle ka eriti ei imponeerinud, see aga vihastas mind murakaks. Miks? Noh, ta ütles sisuliselt nii: “Noh, mul pole üldse ärivaistu aga mul oli väga edukas baar. Ainult tänu sellele, et mu abikaasa oli tugeva äritaustaga ja oskas head nõu anda. Aga siis ma tahtsin kirjanikuks hakata, nii et panin äri kinni ja hakkasin kirjutama. Kõik ütlesid, et ma olen loll, et ma äri kinni panen, oleksin võinud välja üürida või mõne juhi võtta, kes minu tegevust jätkab, aga ma ei näinud muud võimalust. Ma lihtsalt ei näinud ühtegi sobivat inimest.“ Sa ei näinud võimalust, et su naine oleks selle baari juhtimisega paremini hakkama saanud, kui sina? Lihtsalt ei näinud seda? Naine = inimene = tõesti? Tõbras! (Jah, ma saan aru, et see juhtus ühel teisel ajastul ja ühes teises kultuuriruumis, aga tõbras ajastu, tõbras kultuuriruum ja tõbras mees.)
  • Bethan Roberts, My Policeman. See ajas mind nutma, sest – tõbras ajastu, tõbras kultuuriruum ja oeh. Kõik karakterid olid omamoodi ebameeldivad isiksused ja ikkagi ajas nende saatus pisardama. Õudne, kuidas ma löristasin. Filmi ootan ikkagi.
  • Alex Michaelides, The Scilent Patient. Oli põnev küll.
  • Bernhard Schlink, The Reader. Kuiv ja tõsine. Ja imelik, aga tõenäoliselt autentne. Selline raamat, mis meeldib kirjanduskriitikutele, ajalooõpetajatele ja sellisetle kirjandusprofessoritele, kellele oma hääl rohkem meeldib, kui lugejate arvamus.
  • Hirons, Skin Care. Mul on oma nahaga väga raske olnud, tänu Hironsile enam ei ole. Jälgin teda juba aastaid sotsiaalmeedias ja kuulan tema nõu. Raamatus on kõik vajalik ühes kohas. Naljakas on ta ka.
  • Ayoade raamat oli sama naljakas nagu Ayoade ise.
  • Julian Barnes, The Only Story. Ma ei näe, et Barnesi eesti keelde oleks tõlgitud. Kahju, sest soovitaksin küll. Kuigi “Sense of an Ending” on parem. Aga ka see paneb mõtlema ja on mõnus lugeda.
  • Moyes, Night Music. Ei, lihtsalt ei. Ärge lugege seda jama. Moyes on palju viisakamaid asju kirjutanud.
  • Eggers. The Circle. Ma filmi pole muidugi näinud, sest mis need filmid veel on… Aga raamtu viskasin lõpuks vastu seina. Täiesti viimase meetrini meetrini uskusin naiivselt, et see peategelane on tegelikult mõistlik. Aga ei, ta oli täielik idioot. Ma tundsin end tõeliselt petetuna.
  • Pelevin, (eesti tõlkes “Tšapajev ja Pustota”). väga raske on öelda, miks see raamat mulle nii väga meeldib (olen varem lugenud eesti tõlget, nüüd inglise oma). See on absurdne. Noh, satiir tegelikult. See lahkab vene ühiskonda ja poliitikat, keskendudes kodusõjale ja nõukogude liidu lagunemisele, neid kahte sündmust justkui kõrvutades, aga – aga! – läbi budistliku elufilosoofia. „Maailm on nali, mida Jumal endale räägib. Aga see Jumal ise on ka see sama nali.“ See on nii kohutav jama, et raske on mitte naerda. // Pelevini enda sõnadega sobib selle kohta öelda nii: “Ma ei mõista päriselt,” ütles Vorblei. “Mina ka mitte,” ütlesin mina. “Aga asi ei olegi selles.” // Lisaks kõigele muule on selles raamatus kõige ilusam seksistseen, mida ma kunagi lugenud olen. Ui!
  • Maggie O’Farrell, Hamnet. Soovitan kõigile Shakespear’i sõpradele.
  • Toshikazu Kawaguchi, Before the Coffee Gets Cold. Soovitan kõigile Jaapani kirjanduse sõpradele.
  • Linda Holmes, Evvie Drake Starts Over. Soovitan kõigile, kes otsivad head naistekat. Sellist, kus kellegi musekel ei välgu ja keegi ei ilasta teise tagumiku kuju üle, vaid kus tegelased tõesti teineteisega kokku sobivad ja huumorisoont jagavad. Väga nunnu ja hästi kirjutatud lugu.
  • Richard Osman, The Thursday Murderd Club. Nii nunnu! Ja põnev ja naljakas ka.
  • Taylor Jenkins Reid, Daisy Jones and the Six. Väga ägedalt kirjutatud rock’n’roll lugu. Nii elutruu ja usutav, et pidin Google’i käest järele küsima, kas Daisy Jones päriselt olemas on ja kas the Six tõesti ikka väljamõeldud bänd on. On. Soovitan kõigile (rokk)muusikasõpradele.

Statistikutele: 13 nädalat, 23 raamatut, 6800 lk.

Kvartali tõe lajatas aga BB. Kuulsin pealt, kuidas noor daam sõbranna emale ütles: “Minu ema loeb kogu aeg. Tal on selline lugemishaigus.”

Aitäh, aga ma ei soovi ravi!

092 hoopis teistsugune möll

Möll ei olnudki tivoli, seda õnnestus minul täielikult vältida. Lapsed küll käisid mõned korrad, Härraga.

Minu möll oli hoopis Vanana, kes julguse kokku võttis ja meie juurde reisis. Sest minu jaoks tähendas see ka puhkust.

Saime kõvasti ringi trallitada ja uusi elamusi: käisime pedaali-paadiga (kuidas neid tegelikult nimetatakse?) paisjärve peal, sõitsime mägedesse (1000 meetrit üle merepinna on küll vähe, aga me oleme Põhja-Eestist eksole, meil lähevad juba 100 meetrit üle merepinna kõrvad lukku), maalisime keraamikat, käisime kohalikus muuseumis ja paaris kaugemas galeriis, külastasime Saksimaa suurlinnu (Leipzig, Dresden) ja paari kuurorti (ühes käisime ujulas ja saunas, teises pikendasime lihtsalt eluiga), vantsisime mööda looduskauneid kohti ja veelgi kauneimaid juugendtänavaid, sõime restoranides ja istusime pubis, limpsisime jäätist ja käisime shoppamas. Ja tundsime üleüldse, et ongi suvi.

Aitäh Vananale külla tulemast!

091 möll läks käima

Sügelus on selleks korraks üle läind. Pakkisin ära nii kahtlusalused raamatud kui lugemistoolil olnud katteteki. Teine sattus ka nimelt kahtlusaluste nimekirja. Näitasin talle küll esmalt pesumasinat (seest poolt) ja lasin siis korralikult päikese käes kuivada, aga iga kord kui kuivajal külge käisin keeramas, sain jälle sügelised. Nii et nüüd on ta ka ära pakitud ja mõtlen, mis temaga peale hakata. Sai ju ise heegeldatud teine kunagi. Kahju ära visata.

Vahepeal on meid ületanud kuumalaine, mis teie juures kuuldavasti veel mõnuleb. See oli väga mõnus. Ehk tuleb tagasi.

Olukord riigis (või õieti – liidumaal) on jälle normaalsust meenutav. Nüüd lubatakse isegi testimata ja vaktsineerimata inimesi poodidesse. Mask peab küll peas olema. Aga see ei sega mind ammu enam. Inimesed segavad rohkem. Pole nende lähedusega enam harjunud.

Näiteks väga üllatas möödunud laupäeva õhtul, kui nats peale südaööd õues tänaval röökima hakati. Pidin kohe aknale minema ja seda imeasja vaatama. Kamp noori – Kamp! Vähemalt kümme inimest. Ülevalt vaadates purupurjus – trallitasid edasi-tagasi, laulsid, sõimasid, tantsisid. Nii valjult ja kaua, et keegi teine meie maja elanik tuli ka aknale ja pistis nende pihta kisama.

Siin kisavad nad seepärast, et meie maja kõrval on parkimisplats nüüd jälle tivoliks tehtud. Südaööni leierdab seal muusika ja on kuulda rahva melu. Eks need vaesed elevil noored olid sealt välja visatud…

Vaatab, kui kaua see meie madalate koroonanäitajatega elu kestab, kui vabadusse niiviisi tagasi pöördutakse.

Vaktsineeritute numbrid õnneks kasvavad. Isegi meie peres. Härra sai oma teise hiljuti kätte ja immuunsüsteem näib täitsa olemas olevat, sest reageeris. Praegu on tal palavik, aga juba vähem kui kahe nädala pärast võib tema testimata reisima minna. Mina mitte. Aga eks testimine on ju ka võimalik. Seda enam, et riskipiirkonnad ei ole parajasti ei Eesti ega Saksamaa. Plaanide lukku löömisega ootame aga ikka viimase minutini. Nii on kindlam. Lapsed on ju ikka veel koolis ja lasteaias. Kohe, kui seal mõni positiivne juhtum peaks leitama, pannakse kõik kaheks nädalaks isolatsiooni ja siis me ei reisi keegi kuhugi.

Nii et peamiselt tegelen siin pöialde hoidmisega, et kooli lõpuni ilma isolatsioonita hakkama saame. Vähemalt ei sügele ma enam.

090 võib-olla ma peaks tõesti sellest kellegagi rääkima

Kuna raamat ütleb, et ma peaksin kellegagi rääkima, aga mul pole siin kedagi peale Härra (ja Härra on minu inisemist juba küll välja kannatanud), siis…

Vaadake, mul on probleem:

See on minu TBR ehk need on minu lugemist ootavad raamatud. Nad päevitavad.

Jep.

Ma hakkan nimelt kergelt hulluks minema.

Niisiis…

Mul on vähemalt viisteist aastat olnud kummaline allergia, mille päritolu välja uurimisest ükski arst eriti hoolinud ei ole. Allergia tuleb-läheb siis kui meeldib. Kalendrisse märkeid teinud ei ole, aga ei paista hooajast sõltuvat. Vahel on mitu kuud, isegi pea aasta olnud vaikus, olek normaalne, siis tekib jälle. Mõnikord kestab mõne tunni, mõnikord nädalaid.

Sümptom: naha kihelus. Hullemal päeval lisandub sügelus ja/või kipitus.

Eesti perearst: nahk on kuiv, pange kreemi.

Saksa perearst: ega tegelikult vahet pole, mis seda põhjustab, teha niikuinii midagi ei ole. Pange kreemi, kannatate ära. Äkki läheb isegi üle millalgi.

Eriarstile saatekiri puudub, allergiatesti ei taha keegi teha.

Saksa perearst (korduvvisiit): neid allergiaid on ju nii palju, seda võib ükskõik mis põhjustada. Üritage lihtsalt mingeid asju rohkem kasutada ja siis vähem kasutada ja saate aru, mis reaktsiooni esile kutsub.

Mina: prõmmin pead vastu seina (aitab naha kiheluse vastu täpselt sama hästi kui kreemitamine) ja tellin tasulise allergiatesti.

Esimene kahtlusalune oli nimelt majapidamistolm. Selle vastu on ju kõik inimesed allergilised (sealhulgas – tõestatult – ka minu tütar), see võib tekitada reaktsiooni nahal, sellega kokku puutumise järgselt (koristamine – heihoo!) on alati vastik olla. Loogiline ju, et mul on ka tolmuallergia.

Allergiatesti vastus: negatiivne, te ei ole majapidamistolmule allergiline.

Mina: mäh?

Sündmus: tellin suurema hunniku (15 tk) kasutatud raamatuid. Postiljon toob need kolmes ümbrikus. Teen esimese ümbriku lahti, hakkan kihelema.

Järeldus: nendes raamatutes on midagi, mis mõjub. Aga mis? Tolm, nagu me teame, ei ole. Trükivärv? Aga miks nende raamatute trükivärv teiste raamatute trükivärvist erinema peaks? Tegemist on kasutatud raamatutega, eelmise omaniku kodus (või vahenduslao ruumides) pidi olema minu allergiatekitaja. Koer? Kass? Ameerika maisi-roninastik? Või mõni taim, mis raamatutele oma mürgise õietolmu pillas? Mingid taimed sisaldavad ju tsügatsiini. Ei? Kas tsügatsiin ajab sügelema?

Nojah, hakkasin siis mälus sobrama. Kas mul on varem kokkupuude raamatutega reaktsioone tekitanud? Agatha Christie peale vihastamine ja tegelaste saatuse üle nutmine ei loe. Üks kõige meeldejäävamaid ja selgemaid „atakke“ esines raamatukogus. Toona seostasin seda tolmuga… aga nüüd…

Nüüd: paanika. Ma ei saa ometi raamatutele allergiline olla! See ei sobi mulle! Ma ei ole nõus!

Pärast paari esimest katsetust lugesin vahepeal värskelt ostetud raamatuid (reaktsioon minimaalne) ja õe käest laenatud raamatu (reaktsioon puuduv) ja võtsin ümbrikuga saabunud raamatute hulgast (mis ma lollist peast teiste raamatute vahele toppisin) uue testraamatu.

Esimesel päeval lugesin ilma kaitsevahenditeta. Õhtuks olin hullumas. Käisin duši all, kreemitasin, hommikul tundsin end normaalselt.

Siis lugesin kaks päeva kummikinnastega. Kihelesin, aga ei hullunud. Vesi, kreem, mõne tunni pärast olek talutav.

Kolmas päev:

Neljanda päeva hommikul jätsin raamatu paariks tunniks rõdule päikese kätte lebama. Siis lugesin ilma kaitsevahenditeta. Ja kihelus tekkis… aga minimaalne!

Nüüd panin kõik ToBeRead raamatud rõdule päevitama. Lapsed aitasid need riiulilt võtta ja tekile laduda, aga puutusin neid muidugi ikka ja nüüd tunnen, et väga oleks vaja duši all käia ja kreemitada. Sest vastikult kiheleb igalt poolt.

Ma ei usu, et UV-kiirgus kõik mu mured tapab. Asi vajab edasi uurimist ja spetsialisti sekkumist. Ja tõenäoliselt elektroonilist lugemisvahendit. Viimane mõte ei meeldi mulle üldse. Seda enam, et ma tahan kõik need päevitavad raamatud ka ju läbi lugeda. Ilma, et ma nad elektrooniliselt uuesti soetama peaks.

089 luksuskaup

Ma olen suurepärane Suurte Otsuste Enda Teada Jätja. Ja tegelikult ei ole mul selle vastu endiselt midagi. Tibudest võib vabalt rääkida alles siis, kui munad munetud. Aga võib-olla ei pea alati päris kõiki mune ainult enda teada hoidma.

Et metafoor päris välja venitada – haudun siin vaikselt üht tibu.

Tibu nimi on (saksapäraselt) Autojuhiloas Väljenduv Sõiduoskus ehk (maakeeli) Juhiluba.

Otsus sai tehtud aastavahetusega. Jaanuaris valisin välja autokooli. Kaalumisel oli kaks, sest meie kodutänaval on  nimelt kaks autokooli. Hea ju lähedal käia. Kõige lähema nimi on Kahjustav, mitte nii läheda nimi Türgipärane. Kahjustava koduleht on iidvana ja nende sõiduõpetajad, kellest ma tänaval mööda olen astunud, ei näe kuigi sõbralikud välja (loe: Vanad Peerud). Kartsin, et isegi, kui ma füüsiliselt terveks jään, võivad nad mind emotsionaalselt, moraalselt ja vaimselt kahjustada.

Türgipärasel on kogu meeskonna fotod ja nimed kodulehel välja toodud. See tekitab usaldust. Ka on mitu neist mind tänaval ilma igasuguse põhjuseta tervitanud. See võib olla ebavajalikult sõbralik ja peaks kahtlust äratama.

Aga üks kahest tuli valida.

Veebruaris saime Türgipärastega ühendust ja nad panid mu ootenimekirja. Koroonatingimuste tõttu on vahepeal autokoolid kuude kaupa kinni olnud ja seepärast järjekorrad üsna pikaks veninud.

Märtsis käisin kaks korda nädalas Opaga pedaalimas. Sest kuidagi pidi tagama, et esimene sõidutund päris ära ei ehmataks (ei mind ega sõiduõpetajat). Pealegi ei ole ju keegi veel raamatust lugedes selgeks õppinud, kuidas ilusti autot käivitada ja pidurdada. Seda sidurit peab ju tunnetama. Ja seda õpib ainult harjutamisega. Iga loll teab ju, et harjutamine teeb meistrikstunnetajaks.

Ega ma tunnetamises ikka mingi mesiter ei ole, aga kuu lõpuks tuli piir ette. Opa teatas kategooriliselt, et tingimusi arvestades temal mulle enam midagi õpetada ei ole. Et nüüd peab autokool üle võtma. Metsasõidust aitab.

Häda on nimelt selles, et ilma lubadeta on lubatud sõita ainult erateedel ja mul on õnnestunud abielluda peresse, mille liikmetel ei ole ei isiklikku Autobahni ega väikelinna! Ikaldus!

On vaid üks väike metsatukake. Seal siis vurasin. Ikka mäest üles ja mäest alla, puude vahel slaalomit.

Roolimine, pean ma tunnistama, on isegi päris tore. See ju puhas geomeetria. Nagu mängiks piljardit.

Aprillis helistas autokool: „Hei! Kas tahate kursusele tulla augustis või oktoobris?“

Mais?

Mais käisime lepingut allkirjastamas. Allkirja vastu sain ka vajalike dokumentide nimekirja ja põlvi nõrgaks võtva arve. Haridus on luksuskaup.

Järgmised kaks kuud on aega, et koguda paberid, mis tunnistavad, et oskan esmaabi anda ja et ma näen. Lisaks tahetakse, et ma end üles pildistada laseks ja kohalikele võimudele teada annaks, et ma juhiloast huvitatud olen.

“Juba?” küsisin autokooli tädilt.

Tädi vaatas mind takseerivalt. “Jah, teie puhul küll.”

Kergitasin kulmu.

“Vaadake, need noored venitavad ja löövad põnnama. Neil on aega küll. Teist on kohe näha, et te ei hakka jantima. Te õpite kõik kiiresti selgeks.”

Väga huvitav viis öelda, et ma vana olen. Pealegi ei arvestanud ta seda, et õppetöö toimub minu komandas keeles.

No aga ma ei jandi siis. Õpin nüüd kõigepealt kiiresti sõnavara selgeks. Selleks loen koos sõnaraamatuga läbi sõiduõpiku ja tõlgin ära eksamiküsimused. Viimaseid on nii kahe tuhande ringis. Tegemist mul sel suvel jätkub, tänan küsimast.

Senised lemmiksõnad on Parkraumbewirtschaftungszone ja Überholgang ansetzen. Mõlema väljendamiseks eesti keeles on vaja umbes kümme tähemärki vähem.

Nüüd võib muidugi teha panuseid sellele, kas ma suudan veel selle aastanumbri sees saada paberi, mis tõestab, et ma füürer* olen. Lisapanused sellele, mitu korda ma eksami läbi kukun (ja kumma eksamitest).

*Juhiluba on saksa keeles Führerschein ehk füüreri litsents või luba.

088 riided selga

Samal ajal, kui teised loovad kapselgarderoobe ja üritavad kolm kuud kolmekümne kolme rõivatükiga (sh kingad/kotid/ehted) hakkama saada, keeldun mina oma riideid ära andmast ja annetamast. Tahan neid hoopis kanda.

Sest tõde on selles, et (mitte ainult tänu koroonale) pole mul mitte kuhugi minna. Nii et kui ma riideid selle järele välja peaksin kraamima, et ma neid ei kanna, jääksidki mul ainult dressipüksid kappi. Aga mul on nii palju ilusaid ja ägedaid ja häid riideid, ma ei taha neid minema visata või ära annetada. Ma tahan neid kanda.

Niisiis. Otsustasin, et kui mul vähegi kuskile minna on – poodi, parki, lapsi kooli/lasteaeda viima, panen korraliku komplekti selga. Et „korralik komplekt“ ei tähendaks kõige igavamat ilmasobilikku varianti, ja et ikka põnev ka oleks, siis… loosin õnneliku rõivatüki, kes tiirule saab. Kes tiirul läinud, läheb kapi teise otsa ja enam loosis ei osale (aga võib selga saada, kui loosivõitjaga hästi läbi saab).

Näide üks:

Loosi võitis punane peokleit. Õues oli soe ilm. Aga ainult kleidiga minna ei tahtnud. Valisin kapist särgi, mis kleidile peale sobis. Tennised, muidugi, sest ega ma pittu läinud (läksin vereproovi posti viima, nii et verepunane sobis hästi).

Näide kaks:

Loosi võitis tumesinine top. Õues oli soe ilm. Vaatasin raamatut, mida parki lugema olin minemas. Tumesinine sobis. Roosa ka. Valisin tumesinised suvepüksid ja roosad aksessuaarid. Olemas.

Näide kolm:

Loosi võitis lilla kardigan. Õues oli märg ja jahe. Variante, millega kardigani paaritada, oli terve kapp täis. Loosisin uuesti. Sain T-särgi. Okei. Loosisin uuesti, sain teksapüksid. Okei. Siis avasin oma Pinteresti-kataloogi, kuhu inspiratsiooni kogun. Jakki saab ju nii ka kanda, et kardigan alt välja paistab! Värvi ka: tennad, kott, prillid. Korras.

Ilmateadet vaadates, tuleb selliseid märja ilma komplekte veel kõvasti kokku kombineerida. Nendest raporteerin Instagramis. Siin tahtsin vaid öelda seda, et kapis ei pea olema minimalistlik tühjus, riided tuleb lihtsalt panna oma kapikoht välja teenima.

087 keemik ja ehitaja

RSS joonistas sellise pildi:

Ütles, et see on õpetus, kuidas katset teha. Siis tegi katse. Pani kõigepealt nõudepesumasina tableti kuuma vee sisse ja ajas selle vahtu. Kui vaht alla oli vajunud, segas sisse seepi, sinepit, sojakastet jne…

Ma ütlesin küll, et toiduga ei mängita. “RSS, see on raiskamine.”

RSS: “Aga, mamma, kui ma panen ainult tilga? Ja see pole söök, see on mürk.”

Noh, ega mürgiga ei tohiks vist ka mängida…

BB tegi aga oma mänguhobustele talli. Selliste jalgadega, et pikali ei käiks.