086 ainult blondidele

Paari päeva eest tegin ajaleheleti juures sellise pildi:

Mina lugesin kokku 13 erinevat naisterahvast. Kõik blondid ja heledate silmadega, ninad sirged, naeratused näol.

Küsisin Google’i käest, et mis värk on. Google ütles, et 87% Saksa riigi elanikest on sakslased. Selle järgi võiks nende kolmeteistkümne hulgas ikka üks Türgi/Süüria/Poola-päritolu naine olla, kaks isegi. Noh, oletame, et kaks blondi on poolatarid.

Mis värk selle blondiga aga on? Kus brünetid on? Google ütles, et Saksamaal eriti ei olegi. 31% elanikest Saksamaal on brünetid (Eesti 43 ja Prantsusmaa 84 vastu).

Ma olen seni arvanud, et olen siin nähtamatu vähemus, aga äkki ei olegi. Isegi kui võõras välja ei näe, siis ajakirja kaanele ma oma kartulivaopruunide juustega igal juhul ei kõlba. Mitte, et ma sinna väga tahakski. Aga ei ole ka midagi imestada, et võõraviha ja rassism siin iga aasta järjest kasvavad. Ainult blondid on ju ilusad.

085 ära tegin

Jooksin 10 kilomeetrit peatumata.

Enne jooksu tundsin peavalu, aga ei tahtnud ei rohtu võtta ega kohvi juua. Joostes ununes peavalu ära ja joosta oli hea. Jah, ma ütlesin seda – hea. Jõudu oli, võhma oli, ükski lihas ega liiges andnud endast tunda, kõik tegid rahulikult tööd. Rahulikult, stabiilselt. Sest aeg ei saanud selline, millega kelkida. Saavutus aga küll.

Kui ma 2018. aastal linnajooksul 10 kilomeetrit läbisin, oli see tõeline kannatus, pidin endaga tõsist motiveerivat sisemonoloogi pidama, sundima end jätkama. Täna ei olnud selleks kõigeks mingit vajadust. Mõte oli vaba ja lendles, jalad liikusid iseenesest. Rahulikus tempos, sest mitte peatumine oli olulisem, kui mingi kindla aja saavutamine. Noh, tahtsin küll saada parema aja, kui kaks ja pool aastat tagasi, ja seda ka sain. Umbes kaks minutit parema aja. Aga rada oli sama hästi kui inimtühi. Linnajooksul tõstis kõvasti tempot fakt, et joosta tuli koos teistega ja et ka raja ääres passitakse. See faktor jäi täna puudu. Ja võib-olla selle pärast oligi nii hea joosta. Sain seda teha just endale kõige sobivamas tempos. Mõnus oli.

Aga ikkagi ei tahaks ülehomme sama maad maha joosta. Võtan nüüd kaks taastumispäeva ja jätkan siis jälle oma kuuekilomeetriste ringidega.

084 raamatupäev

Täna olevat maailma raamatupäev. Minu meelest on iga päev raamatupäev. Noh, peaaegu. Viimasel ajal küll.

Näiteks eile lugesin vähemalt kolm tundi. Tahtsin hirmsasti raamatuga ühele poole saada. Ja täna alustasin nii ilusa raamatuga:

Raamatupäeva puhul tellisin aga omale terve uue portsu neid lapatavaid. Hakkas lugemata raamatute kuhi ju juba alla kolmekümne langema! Seda ei saanud lubada. Nüüd on jälle rohkem sinna viiekümne poole… Ohe ja oeh. On, mida lugeda! Ja mitte ainult raamatupäeval!

083 tuhat kilomeetrit

Tähistamaks fakti, et ma täna oma 1000. kilomeetri jooksin, siin pildid minu ainsast jooksuvõistlusest. See oli aastal 2018. Minu esimesel jooksuaastal.

Hakkasin jooksma tegelikult 2017. aasta detsembris. Pärast jõule, sest raske ja ümar oli olla ja ma mõtlesin, et kaua ma võin seda jooksmist niisama mitte sallida. Kui ma proovinudki pole. Esimesel jooksul panin paika reegli, et peatuda ei tohi. Peatumine tähendab, et selleks korraks aitab. Ma ei tea, kas ma too kord kilomeetrigi kätte sain. Aga paar päeva hiljem läksin jooksutosse ostma.

Nii see algas, kilomeetri kaupa. Avasin jooksulogi ja kukkusin statistitsema.

2018 septembris jooksin esimest korda peatumata 10 kilomeetrit (linnajooksul). Aeg oli küll nigel, aga ega ma võidu jookse. Pealegi sain kiiresti aru, et jooksude arv on palju olulisem, kui kilomeetrite või minutite oma. Mulle on parem sageli vähe joosta, kui harva pikki lidumisi ette võtta.

2019. aastal jooksin kokku 64 korral (kogunes 280 kilomeetrit).

2020. aastal sain välja 79 korda (kogunes 447 kilomeetrit).

Sel aastal on seis vähe kehvem kui eelmisel, aga viimastel nädalatel on joosku-mott jälle tõusnud. Ehk jätkub seda piisavalt, et ikka vähemalt 2020 saavutus kätte saada.

Reeglina jooksen korraga umbes 5-6 kilomeetrit, ühtegi kümne-kilomeetrist ringi polegi enam teinud. Ei tea, kas peab nüüd lubama, et lähen 1000 kilomeetri täitumise tähistamiseks homme kümmet kilomeetrit jooksma? Homme ei lähe, homme on puhkepäev (ma ei luba endal kunagi kaks päeva järjest joosta, et lihased vahepeal taastuda saaks ja nii. Ega ma mingi Murakami pole). Aga äkki laupäeval?

Kas mul õnnestub end nii vägevalt motiveerida? Sest oleks ju tore 1000 jooksukilomeetri täitumist kuidagi meeldejäävalt tähistada.

082 Dingsbumps-Ampel

Üritan laste orienteerumisvõimet ja suunataju arendada. Selleks tuleme mõnikord lasteaiast koju ringiga. Täna näiteks lähenesime kesklinna pisikesele pargile neljanda külje pealt, kust me varem sellele lähenenud pole. Küsin RSSilt: „Kas sa tunned ära, kus me oleme? Kuidas siit koju saab?“

RSS: „Ei. Hmm… Oota. Aa, see on see… Ma tean küll. Vaata, seal nurga peal… Seal on see Dingsbumps… noh… Dingsbumps-Ampel, mis kogu aeg ei käi. Sealt tuleb üle minna ja siis sinna poole ja siis saabki koju.“

Ampel on valgusfoor. Dingsmbumps on see sõna, mida öeldakse siis, kui sõna meelde ei tule. See, mis eesti keeles on “noh-tead-ju-küll”. Ja „ei käi“ tähendab, et see ei ole töökorras. Või õieti vist isegi on, aga jalakäijaid lubab nii harva üle, et parem on järgmise foorini jalutada.

Igal juhul on selge, et orienteerumisega on noormehel paremini, kui eesti keelega.

081 täiesti söödav kiivikeeks

  • BB sulatas 180 g võid.
  • RSS ajas kaks muna suhkruga vahtu.
  • BB segas jahtunud sulavõi tassi keefiriga.
  • RSS lisas 250 g jahule peotäie küpsetuspulbrit, pool pihku soodat ja soola.
  • BB segas kõik kolm kausitäit kokku.
  • RSS hakkis kiivi.
  • Mina panin kogu kupatuse umbes tunniks 180-kraadisesse ahju.

Tõenäoliselt sööme kõik enne ära, kui Härra koju jõuab. Hea on ja ta pole veel heast toidust eriti hoolinud.

080 minipuhkus minule ehk kuidas pereelu aeg maha võtta

Esiteks oli vaja organiseerida olukord, kus ükski uue kodulinna eriarst mind kui uut patsienti ilma mõjuva põhjuseta, lihtsalt kontrolliks, jutule ei võta. „Vabandust, nimekiri on täis, ei saa aidata.“ Siis oli vaja organiseerida aeg endise kodulinna eriarsti juurde. Tema nimekirjas ma juba olen, ta ei saa enam põtkida.

Siis oli vaja, et üks lastest mu peenele telefonile mõne kergema vea tekitaks. Peenema telefoni firmapoodi uues kodulinnas ei ole. Küll aga endises kodulinnas. Tuli vaid tähele anna, et kokku lepitud kohtumine telefonipoes oleks arstivisiidile eelneval või järgneval päeval.

Lisaks broneerisin kolmandale päevale aja iluhooldusesse, mida ise kehv läbi on viia. Seda teenust uues kodulinnas ei pakutagi, nii et jälle oli viibimine vanas kodulinnas õigustatud.

Siis oli vaja serveerida Härrale fakt, et ma pean kolmel järjestikusel päeval vanas kodulinnas viibima. „Ma ei sõida ju edasi-tagasi iga päev.“ Kuna Härra tööpäevad algavad laste omast tund aega varem, oli vaja mobiliseerida ka Oma-Opa, kes lapsed hommikul kooli ja lasteaeda organiseerisid. Mina tegin ära kõik ettevalmistatavad tööd ja jätsin kantseldajatele pika kirja pealkirjaga „Mitte unustada“.

Siis istusin rongi ja lugesin poolteist tundi rahulikult mask peas raamatut.

Siis jalutasin mööda endist kodulinna ja õhkasin. Hea tunne oli jälle tagasi olla.

Öömaja oli mul organiseeritud Branje korteris. Branje ise oli paariks päevaks ära sõitnud. Istusin terve õhtu, kuulasin vaikust ja nautisin fakti, et ma ei pea põrandaid pesema või plekke eemaldama või vaidlusi vahendama või snäkke jagama, pesu lappima, kadunud asju otsima, pesema, kasima, koristama. Magasin kümme tundi. Järjest! Pärast ei tundnud end isegi süüdi.

Telefoni sain korda, arstlikus kontrollis sain käidud, iluhoolduses ka. Branje tuli koju, tegime koos õhtusööki peamiselt nendest toiduainetest, mida Härra ja lapsed ei söö. Istusime ja itsitasime poole ööni. Järgmisel päeval enne mu rongi lahkumist käisime veel paaris raamatupoes ja Suures Aias jalutamas.

Uue kodulinna rongijaamas sai Härra vastu võtta rõõmsa, rahuliku ja lõõgastunud kaasa. Kui koju jõudsin, hakkasin esimese asjana köögi põrandat pesema.

077 kodused külmapühad

Meie maja küttesüsteem läks katki. Radiaatorid on teist päeva külmad, sooja vett saab vaid keetes. Toatemperatuur on praeguseks langenud 15 kraadi peale, kuigi õues olevat lausa 13. Ühtegi muud küttekollet meil ei ole. Kui just veekeedukannu ja pliiti ei arvesta.

Kas peaks äkki mingi piruka ahju panema? Kas see aitab toatemperatuuri tõsta?

Igal juhul võib panna panuseid selle peale, mitu kraadi meil homme hommikul toas on. Sest majahaldur ütles, et enne homset süsteemi jälle toimima ei saa.

Mina käisin täna ikka pärast jooksu “duši” all. Ehk siis viskasin kopsikuga keedetud (ja jahutatud) vett pähe. Mõtlesin sellele, kui paljudel inimestel maailmas pole sedagi luksust. Praegu mõtlen, kas peaks lapsed ikkagi ööseks Oma-Opa juurde saatma. Noh, kuna meil selline luksuslik variant on… Või ongi parem, kui omal nahal ka natuke ebamugavust kogevad? Et karastuvad natuke? Saavad aru, kui ilus nende elu tavaliselt on? Või on see laste piinamine?