Üks teine asi on meil siin ka ahjus…

Kuigi ega see ka „asi“ pole. Aga kook ka mitte. Hoopiski inimene!

Kuidagi ei ole tabanud õiget hetke, mil asjast ka blogilainel pasundada. Aga tõsi ta on, et töötame Uue Inimese kallal. Loodame, et ta kuukese – kui veab, siis kaks – veel kõhus püsib, nii et suurem osa minu „ahju“-tööst on selja taga. Kuigi raskem osa näib ees olevat. Olgem ausad, ligi-neljakümnesena on ikka oluliselt vaevarikkam rase olla, kui kolmekümneselt oli.

Kuigi mõned asjad on ka paremini. Tänutunne, et ta üldse meiega, on palju sügavam. Rõõm sellest, kui sageli teised (eriti lapsed) kõhtu silitamas käivad ja uurivad, mida Uus parajasti teeb, on midagi täiesti uut ja rahuldustpakkuvat. Endale tuletan ka palju sagedamini meelde, et seda erilist olekut tuleb nautida, enne kui läbi saab.

Nii et lõbustan end ka üksi olles sellega, et silitan kerakest ja õhkan heldinult. Ja üritan mõistatada, kas see, mida mu kõhunahast parajasti läbi üritatakse pressida, on kand või küünarnukk. On nimelt nii sattunud, et platsenta on tagaseinas, mis tähendab, et Uue liigutused on suurepäraselt tunda ja ka näha, sest üks puhver on justkui vahelt puudu.

Blogis ei tohiks aga lähikuudel puudu jääda beebipostitustest. Sest mille muuga üks raseda aju ikka tegeleb, kui beebiteema. Olete hoiatatud! Muidugi võtan vastu ka temaatilisi soovilootellimusi.

Kook või asi…

Asi. Kahtlemata nimelt asi, sest kook see küll ei ole. All pool-moosistunud küpsetatud rabarber, peal puru. Aga üks tõeliselt maitsev asi. Üleeile tegime ühe portsu, täna nõuti juba uut.

Rabarber pole küll enam hooajakaup, aga Opa võttis ikkagi oma peenralt veel viimased jupid maha ja lasi meil ära süüa. Nüüd jääme kevadet ootama, et jälle rabarberi-kookiasja saaks.

Lugemissaavutused

Tagasi kelkimilainele…

Enne aasta viimast nädalat aasta 52. raamatu lugemise lõpetamine tundub alati tohutu saavutusena. See tähendab, et suudangi lugeda rohkem kui raamatu nädalas. Noh, eeldades, et enne aasta lõppu veel mõne lõpetan.

Praegu peaks jooksma aasta 38. nädal (oleneb, kuidas nädalaid lugeda), nii et ajavaru on päris korralik. Kuigi jaanuaris pandud aastaeesmärgi saavutamine on ikka küsimärgi all, sest see oli mul veelgi ambitsioonikam (70, mis aitaks kogu elu lugemispäevikusse teha sissekande 1000). Sama tempoga jätkates juskui nagu jõuaks, aga kui ma aus olen, siis olen seni valinud üsna õhukesi raamatuid… ja päris mitmed on olnud lasteraamatud. Nendega läheb küll, tuleb tunnistada, vahel isegi kauem aega, sest loen neid – ositi või täielikult – valjult, aga ikkagi on sellel siuke nihverdamismaik küljes.

Aga päris ägedate teoste otsa olen ka sattunud viimaste kuude jooksul.

Eelmine aruanne on juuni lõpust. Pärast seda olen lugenud läbi veel need:

Eriliselt meeldis Backmani Beartown, Pineiro Elena Knows, Mackie How to Kill Your Family (järjekordne kõige halvema pealkirja auhind siia!), Abike-Iyimide Ace of Spaces, TJR Malibu Rising. Neid soovitan teistelgi lugeda.

Karulinn on vägev ja sügav ja valus ja lisaks meeldis mulle eriti, kuidas ta ühelt tegelaselt teisele hüppas. Elena on valus ja järelemõtlik ja raske, aga lõpus jookseb kõik nii ilusti kokku, et tahaks plaksutada. Mackie perekonna tapmist tegelikult ei õpeta, aga avalikus kohas soovitan ikkagi raamatule kaaned ümber tõmmata, sest lugeda tasub – väga erilise mõru tooniga jutustaja. Potiäss oli veits hirmutav ja ehmatav, aga väga-väga põnev. Malibu on minu seni loetud TJRidest (Daisy Jones, Evelyn Hugo) tõenäoliselt lemmik. Kõrvaltegelasi oleks võinud vähe koomale tõmmata, aga üldiselt oli raske raamatut käest panna.

Kuna raamatuarvustustele ja nendega seotud sotsiaalmeediasisule kulutan vähemalt sama palju aega kui lugemisele, siis on mu soovinimekiri praegu umbes 133 (tuhande) raamatu pikkune. Ja tuju on ka selline, et parema meelega muud ei teekski. Nii et küll ma jälle kelgin, kui mingi saavutustunne võimust võtab. Praegu võtan sihi selle 70 peale… 14 nädalat ja 18 raamatut…

Loll on loll

Et ma siin ainult kelkimisega ei tegeleks, demonstreerin vahelduseks oma rumalust ka…

Hankisin BBle uue veepudeli ja panin selle ilma pikemalt mõtlemata ja kontrollimata, kas ka tohib, nõudepesumasinasse. Välja tuli selline kortsukäkk, mis püstigi ei seisa:

Kork ei jää ka peale, nii et kahjuks täielikult kasutuskõlbmatu ja läheb prügikasti… Ainult osturõõm.

Võimalik staadionikeeld

Nädalavahetusel tegime õele lokid pähe ja saatsime ta sünnipäevale.

Mina mollisin end poistega suurele staadionile kaasa “päris” jalgpalli vaatama.

Zwickau parim klubi on Saksamaa 3. liigas. See tähendab, et paremusvahemikus 37.-57. meeskond riigis. Riigis, kus on 31 000 registreeritud jalgpallimeeskonda, pole see üldse hale tase.

Ma pean siiski tunnistama, et mind üllatas, kui mitte-hale see tase on. Nii kohalik kui vastasmeeskond oli täis väga osavaid ja väga heas vormis mängijaid. Need ajad, mil kiirtoidu ja õllesõpradest kõksijad profispordis (isegi sellel tasemel) kaasa said lüüa, on küll selgelt möödas. Platsil olnud mängijad veedavad silmänhtavalt vaba aega jõusaalis ja joovad õhtuti lõõgastuseks proteiinikokteile. Vorm oli tribüünile näha. Rääkimata tempost ja pallivaldusoskusest. Sellisele tasemele jõudmiseks on vaja rohkem kui tõsist pühendumist.

Kõigest pühendumisest ei piisa ka võitmiseks. Sest hoolimata sellest, et kohale oli tulnud u 4000 põhendunud Zwickau toetajat, jäi meeskond napilt Dortmundist külla tulnud meeskonnale alla.

RSS ja Härra olid pärast pahased, sest seni polnud ükski Zwickau mäng, mida nemad staadionil vaatamas käinud, kaotusega lõppenud. Nad arusaadavalt arvasid, et nende kohalolu tagab meeskonnale see kord sama saatuse. Ennetamaks seda, et mulle staadionikeeld pannakse, üritasin neile selgitada korrelatsiooni ja kausatsiooni vahet. Rääkisin neile tõenäosusest.

Sest isegi täringuheited ei ole teineteisega kausaalses suhtes. Täringul on võrsed kuus külge, iga kord kui heidad, on teatud numbri saamise tõenäosus üks kuuele. Täringul/saatusel/tõenäosusel on täiesti ükskõik sellest, et sa viimased kümme korda sama numbri oled visanud, tolle numbri saamise tõenäosus üheteistkümnendal heitel on ikka üks kuuele.

Nii on ka võit-viik-kaotus seotud konkreetse inimese kohaoluga publikus. Et ei olegi.

Ma ei ole siiski julgenud küsida, kas poisid mu järgmisele kodumängule kaasa võtavad. Sest pime usk on pühendumuse ema, ja traditsioonid toetuvad neile mõelemale.

Kuidas pere Piretiga sõitmas käis

Tegid perepilti vale Piretiga.

Käisime suvel ju Saaremaal. Härrale ja lastele esimene kord, meile kõigile esimene kord Piretiga sõita. Lapsed olid pettunud, et sõit nii kiiresti otsa sai.

Saaremaa-visiit sai ka ruttu otsa, sest ilm läks koledaks ja kodu kutsus. BB küsis aga paar päeva tagasi: “Millal me jälle Saaremaale minna saame? Seal oli nii ilus. Nii rahulik ja hea. Ja kass oli nii armas.”

Rahulik ja hea, kusjuures, nägi umbes nii välja:

Vastik-vastik-vastik

Kõik sügise-inimesed, üks küsimus teile: kuidas te seda teete? Kuidas te olete suutnud end veenda, et sügis kõige parem aastaaeg on? Kuidas teile saab see jama meeldida?

See jama:

Mitte mingit tahtmist pole pidžaamast välja ronida. Veel hullem – õue minna!

Aga elu sunnib. Sest koristamise käigus on selgunud, et paari kohta on MacGyveri-teipi vaja ja mõned karbid/kastid oleks vaja juurde hankida, et asju paremini paigutada. Ja poiss tuleb juuksurisse toimetada. Ja tüdruk klaveritundi.

Ametlikult registreeritud jalgpallur

See poiss, kes jalgpallitrennis hakkas käima, ei käigi enam ainult jalgpallitrennis. Pärast kolmandat kohtumist peatreeneriga värvati poiss Saksimaa liigasse F-noorukite (ehk U9) tasemele mängima. (Kuigi ükskõik mispidi mina arvutan, peaks ta G-noorukite ehk mudilaste vanusegruppi kuuluma, aga mida ma ka tean, eksole.)

Meie jaoks tähendab see seda, et lisaks kahele trennile nädalas, on nüüd nädalavahetusel ka mäng. Mitte küll igal nädalavahetusel. Meistrivõistluste kvalifikatsiooniringi tabelis on viis meeskonda, nii et poolaasta jooksul mängib iga klubi kaheksa mängu.

Selleks ajaks, kui RSS meeskonnaga liitus, oli üks mäng juba mängitud. See jäi viiki. Ka teine mäng oli tasavägine ja tulemuse otsustas pigem lõpuvile kui tase, liider vahetus mitu korda. Tulemuseks jäi 3:4 vastasele.

Meie meeskonnas oli mitu päris asjalikku mängijat (kaheksast: kuus platsil, kaks varus). Mis ei olegi imestada, sest teised mängijad on vähemalt aasta juba trennis käinud, nii algajat nagu RSS teist ei olegi.

Seda enam tegi rõõmu, kui peatreener Härrale ütles: „Mismoodi sa pole aru saanud, et su poiss täiega hea on? Ma mõtlesin, et sa oled jalgpallur! Ta on oma vanuse kohta väga heal tasemel. Keskendub, pühendub, mängib peaga. Saab aru, mida positsioon tähendab ja oskab nii sööta kui end vabaks joosta.“

Härra muidugi ei tea, mis tasemel sellises vanuses mängitakse ja mõõtis poega ikka oma latiga. Seepärast ei lasknud teda nii kaua teistega mängima. Nüüd on muidugi uhke. Sest kiitust vääris RSSi vähe-treenitud mäng küll.

RSS ise kuigi uhke ei olnud. Meeskond ju kaotas. Ja väravat ta ka ei löönud. Isegi kui kahe värava eeltöö tema arvele võib kirjutada.

Mina igatahes hüppasin elevusest ja kaasaelamisrõõmust väljaku ääres terve mängu. Härra hakkas poole pealt mögisema, et RSS on valel positsioonil platsile pandud. Et lükati ründajaks, aga peaks keskväljakul tegutsema. „Härra, see on ta esimene mäng. Pärast kolme trenni! Las ta proovib, las ta õpib…“ – „Jaa, aga treener…“ – „Treener ka alles proovib ja õpib teda tundma. Küll see kõik tuleb.“

Nii et hoolimata kaotusest ja sellest, et debüütmäng ei olnud nii kuulsusrikas, kui poiss tõenäoliselt unistada oli jõudnud, küll tuleb…

Kuidas olla kindel, et kasvatad sakslaseid

Istusime hiljuti ühel kuivemal päeval restoranis, mille nurga taga väike mänguplats. Kuna lastel igav toitu oodata, suunasin nad sinna, aga nad tulid kohe tagasi ja ütlesid, et ma pean ilmtingimata kaasa tulema.

Seal nimelt silt, et lapsevanem peab valvama, ilma ei tohi nad platsil olla.

“Vanemad vastutavad oma laste eest! – Juhatus”

Reeglitest peab kinni pidama, selge see. Seletasin küll, et mõnikord võib reegleid ja piiranguid ka kaine mõistusega võtta, aga et üldiselt on neil õigus, parem on enne täiskasvanuga asi läbi rääkida, kui eiramiseks läheb.