002

Teisest Suurest Kolimispäevast on juba nädal möödas, aga ikka on kodus veel nii märgatavaid puuduseid, et ei kipu pilti näitama.

Olulisem märgatav puudus on see, et mu telefon ei taha enam pilte arvutisse lubada. Mis tähendab, et pean fotoaparaadiga need pildid uuesti tegema, mis telefoniga juba tegin. Mhh. (Või noh – uue telefon ostma, aga… eeeh… error….)

Nii et peate mind lihtsalt uskuma, kui ütlen, et meil on elutoas diivani asemel kastimägi. Sealjuures pole ma enda arvates kogu see nädal muud teinudki, kui kaste lahti pakkinud. Lisaks pole elutoas telekat. Kuigi vist tuleb. Vähemalt lubame, et üks päev läheme seda ostma. Sel päeval, kui lapsed piisavalt kauaks lasteaeda jäävad.

Tulevast nädalast hakatakse harjutama. Esialgu leidsid RSSi kasvatajad, et esimesel nädalal peaks ikka lapseke käima tund korraga ja ainult koos lapsevanemaga. Kui me kasvatajaga rääkimas käisime, olid lapsed ka kaasas ja vestlesime umbes tunnikese. Kui RSSile ütlesime, et tuleb minema hakata, tõmbas teine näo mossi ja ütles: „Juba? Aga ma alles hakkasin mängima ju. Ma veel sinna toa nurka ei jõudnuki. Ja sinna teise tuppa. Ja üldsegi…“

Andis teda sealt ära meelitada.

Nii et loodame, et kasvatajad ikka leebuvad vähe ja lubavad RSSil teisipäeval juba vähe kauemaks jääda. Kuigi võib ju ka olla, et esmaspäeval ei ole noormehel enam tahtmist lasteaias olla ja jookseb ise sealt padavai minema ja lubab mitte kunagi enam tagasi minna.

BB hakkab esmaspäevast käima pikapäevarühmas. Sinna oodatakse teda hommikul üheksaks ja enne kella kolme keegi meid talle järele ei oota. Ma küll igaks juhuks ütlesin õpetajale, et ta võib meile igal ajal helistada, kui tundub, et esimene päev ikka noore daami ära ehmatab. Aga äkki ei ehmata. Ta ikkagi juba aastaid lasteaialaps ju olnud.

Mõlemad lapsed ootavad praegu esmaspäeva nagu jõule. Hirmsasti tahaks, kuigi natuke on hirm ka, sest jõuluvanale peab luuletust lugema. Aga hirmsasti tahaks ikka ja mitu ööd veel magama peab, enne, kui lasteaeda/pikapäevarühma saab…

Neli.

Enne seda loodan ikka kuidagi kaameraga õue saada. Et teile vähemal linna näidata, kui kodu veel näidata ei saa.

Tere, Zwickau!

Kolisimegi Dresdenist ära. Dresdenhousewife blogi enam ei uuene ja üks hetk sulgub vist täielikult.

Meie uus kodulinn ehk vanas blogis tuntud Vanade Küla on 91 000-pealine ja 100 km2-suurune linn. Nimeks Zwickau. Võib hellitavalt Zwicki ka öelda, meie ütleme. Eesti võrdluses on tegemist justkui laiaks venitatud Tartuga (93 000 inimest 40 km2).

Saksa “z” hääldub kui “ts”, nii et öelge “Tsvikau” ja “Leiptsig” või “Leiptsih”.

Linn on UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Maagimäestiku loodejalamil. Maagide kõrgeim tipp on üle 1200 meetri, meie uus kodu on umbes Munamäe kõrgusel, Härra uus töökoht umbes 400 meetri peal. Maagimäestik saab muidugi nime metallimaagi – mitte maagia – järgi. Mäestikus on asunud kõva metallitööstus. Vikipeedia väidab isegi, et siin olevat olnud Euroopa esimene kaevandus (2500 eKr) ja Pronksiajal äritseti kahtlemata hästi. Aga ka hilisemale tööstuslikule revolutsioonile puhuti siin tuult tiibadesse. Metallimaak, ikkagi. Ahjaa – ja tere, hõbe ja tina! Hiljem leiti siit uraan (ka see radioaktiivne variant) ja raadium – lehvitame kõik Marie Curiele – ning teise maailmasõja ajal oli, mida kaevandada. Lisaks muule läks ka siis hõbe hästi ette. Zwickau lähistel kaevandati peamiselt sütt. Tänaseks peaks kaevandused kinni olema. Maailmapärand ju ikkagi.

Saksamaa kaardil asume siin:

Saksimaa liidumaal oleme nüüd läänepiiril:

Kaardi pealt paistab nagu oleks Leipzig meile lähim suurlinn (linnulennult 40 km lähemal), aga kuna Deutschland = Autobahn, siis on tegelikult Dresdenisse täpselt sama maa. Leipzigi ja Zwicki vahel ei jookse lihtsalt nii ilusat laia kiirteed. Dresdenist sõidame seda umbes 120-kilomeetrist vahet tund ja nõks, oleneb, kui palju kütust on isu põletada. Ka Prahasse soovitatakse sõita üle Dresdeni, pidavat vähemalt 10 minutit kiiremini saama, kui otse minnes.

Miks me sinna ronisime? Seepärast, et Härra töötab nüüd koolis, mis asub Zwickist umbes pool tundi lõunasse. (Kes teist kaarti hoolega vaatab, leiab sealt pisikese Aue; umbes seal, aga veel pisemas kohas.) Dresdenist kole pikk tee. Pealegi on meil Zwickis vanavanemad: Oma ja Opa, ja Härra vennad ja vennalapsed (tiinekad), ja Tante Regiina abikaasaga ja umbes mustmiljon Härra sõpra (on ta ju ikkagi Zwickis kasvanud: koolis ja jalgpallitrennis käinud). Nii et lisaks muudele eelistele läheneb ka meie tugivõrgustik.