023 tuutupäev

Saksamaal, eriti meil siin Saksimaal (et mitte öelda Ida-Saksamaal, mis on ajalooline riik ja seega kohatu sellisena kasutada) on kooli minemine vaat, et sama tähtis kui pulmad. Või vähemalt selline mulje on mulle jäänud.

Meie ei tellinud BBle kolm kuud ette ei valget maas lohiseva sabaga puhvkleiti (paar vanemat olid seda teinud!), ega saatnud laiali kutseid kõigile tuttavatele (oleme isegi juba mais sõprade laste koolialguspidusid kalendrisse märkinud).

Pidu tegime küll. Aga üritasime ka selle nii lihtsa teha, kui üldse võimalik.

Täiesti kodune variant võimalik ei olnud, sest ka kõige parema tahtmise puhul tuli piduliste arv kokku kahekümne ringi. Ja sellist pidu on (ilma sohvata) korteris ikka raske pidada.

Päev algas aga hommikuse tseremooniaga. Tänu koroonale oli see nii ajaliselt kui rahvaarvult kärbitud. Koolilast võis aktusel saata ema-isa ja „kui muud moodi tõesti ei saa“ vennad-õed. Igal paralleelklassil oli oma aktus. Aktusel lauldi paar laulu ja anti üle koolituutud. Kakskümmend viis minutit ja valmis.

Koolituutu oli järgmine võimalus üle võlli tõmmata.

Mõned olid sellised:

Paljud olid suuremad, kui laps ise. Tuutu otsas nii raske kaunistus, et laps ei suutnud seda ilma abita püstigi hoida. Kõik naersid kohmetult ja vähemalt minul oli kuidagi piinlik. Lisaks lootsin, et BB pettunud ei ole, et tema elusuuruses ükssarve ei saa. Meie tuutu-majandus oli nimelt täielikult Kuninganna vastutusse usaldatud. Meie saime vaid paluda, et tuutut kommidega ei täidetaks, vaid sinna ikka pigem muud pandaks. Reeglina täidetaksegi tuutud magusa, koolitarvete, pisikeste mängude ja ka näiteks riietega. BB tõmbas enda tuutust isegi vihmavarju välja!

Nägu oli tuutu saanud neiul mesimagus ja terve tee koolist koju pidi ta seda ilmtingimata ise tassima. Avamisega kannatas nurisemata kuni õhtune pidu läbi oli ja koju lubati.

Tuutu demonstreerimise pidu algas saksa kombe kohaselt kell kolm „kohvi joomisega“. Olen õppinud, et kui sakslased kella kolmeks külla kutsuvad, siis tuleb enne kõht täis süüa. Pakutakse nimelt suhkrut kerge suhkruga. Loe: kooki, kommi, küpsiseid, keekse, kooke, küpsiseid. Ahjaa – kohvi ka. Isegi puuvilju ei pakuta. Liiga tervislik vist.

Kuna see pidu meie korraldada oli, siis ma ikkagi küpsetasin paar soolast ampsu ka sinna kookide kõrvale, aga ega need sakslased sellest muidugi suuremat ei arvanud. Puuvilja ei pakkunud seepärast, et hiljem pidi järgnema õhtusöök – kuhu olime tellinud rikkaliku rootsi laua, nii soojade kui külmade toitudega – ja sellele traditsiooniliselt järgnevad magustoidud asendasime puuviljadega.

Meie peo jaoks oli Härra (ikkagi kohalik) leidnud ühe kohaliku jalgpallistaadioni kõrtsi. Nii et suhkru ja õhtusöögi vahele planeerisime murumängud. Mõned tublimad jooksid vahepeal isegi staadioniringe. Noh, kes lõunaks ainult suhkrut sööb, sel on muidugi energiat, mida põletada. Lisaks oli staadioni kõrtsi tagatoas ka bowlingu-rada (või  – veeremängu, kui eelistate*). Nii et tegevust jätkus. Ja külalistel ei jäänud kõhud ka tühjaks.

BB sai veel kõvasti kinke, oli nende eest tänulik, ja näis kooli alguse osas väliselt üsna rahulik.

*Tervitan Teid, lugupeetud Tiiu Erelt!

022 hapukurgid

Et kuidagi õigustada nii minu vägevat retseptiraamatukogu kui mustsõstraniru (sest põõsaks seda päris nimetada ei saa) kaasa kolimist, tegin kurke sisse.

Leidsin esimese hoobiga kaks retsepti. Kumba teha? No hästi, siis mõlemat. Siis tean järgmine kord, kumb meile rohkem meeldib.

Laste kokaraamatus on lihtsam äädikata soolakurgi variant, mille valmistamiseks kulus vaid mõni minut. Vaja ainult ained välja mõõta ja anumasse panna.

Teises raamatus nõudis retsept, et ma kõigepealt kurke kolm tundi leotaks, ja ka äädikalahuse toatemperatuurile langeda laseks. Et toatemperatuur parajasti kehatemperatuuriga ühtis, siis pistsin selle ikka korraks külmikusse ka, kuigi päris jahedaks seda ei lasknud. Õnneks on mul homeoffice, nii et saan oma kohustusliku ekraanipausi ajal vaatama minna, kuidas kurgid ja soolveed end tunnevad.

Lasin mõlemal õhtuni laual seista ja tõstsin siis ööseks ikka külmikusse, kuigi mõlemad retseptid seda justkui hädavajalikuks ei pidanud. Järgmisel päeval toimus perekondlik degusteerimine, aga kahe päeva pärast olid mõlemad kurgid paremad.

 Ühe öö kurk
(ehk soolakurk) Lastepere kokaraamat
Soolakurk (ehk äädikakurk)
Ehe Eesti köök
RSS See on parem, selle pärast, et see maitseb mulle paljum. Aga teine on ka hea. Aga see maitseb mulle väga hästi, väga-väga hästi.
BBSee on väga hea, sest see on soolasem. Ja krõmpsub ka paremini. Ja ma soovin palun veel. 
Härra   Tema: „Mismoodi ma peaks oskama seda öelda? Kuidas ma saan maitset kirjeldada üldse? Mis neil vahet saab olla? Mõlemad on ju kurgid. Mõlemal on maitse.“ Mina: „Noh, äkki üks on soolasem või teine küüslaugusem või ühel jääb meeldivam järelmaitse või teine krõmpsub paremini? Variante on sadu.“ Tema: „Oh, ma ei oska seda keelt veel. Aga kui sa nii ütled, siis need teised on paremad.“
MinaVärskem, kergem, rohkem soola kui muude maitseainete maitsega. Suvine kurk. Äärmiselt lihtne valmistada.Sügavama maitsega, mida kauem laagerdub, seda paremaks läheb. Rohkem talvise hapukurgi maitsega. Valmistamine võttis kauem aega.

Järgmine kord prooviksin mingit kolmandat retsepti. Või siis miksiksin ise kahest mingi keskmise kokku. Ja poolest kilost piisab meile täiesti, muidu oleme kolmandal päeval juba kõik hapukurgi nägu ja ma pean viimased õnnetud kurgid ära viskama.

021 raamaturiiul

Kuna küsiti lastekirjandussoovitust, siis räägin lähemalt meie laste raamaturiiulist.

Nagu näha, on asi üsna kakofooniline. Mingit strateegiat pole mul olnud, olen lihtsalt lasknud raamatutel tilkuda siit-sealt ja suvaliselt. Tegelikult tahaksin väga mõnda Eesti raamatupoodi lappama tulla. Just uutest raamatutest on paljud meie lemmikud. Nt „Minu pere on parim“, „Räägime tunnetest“ ja „Kuidas oma tunnetega sõbraks saada?“.

Kõiki on huvitav kolmekesi koos lugeda ja tekitavad alati põnevaid arutelusid.

Ette lugemiseks on lemmikud „Sipsik“ ja „Bullerby lapsed“. Neid küsitakse ikka ja jälle. Ega need nalja pärast klassika pole. Lisaks meeldib lastele rutiin ja see, kui loetakse lugu, mida nad juba tunnevad. Nii et ei olegi vaja suurt kuhja raamatuid, vaid nimelt leida üles need, mis endale meeldivad ja lastele ka.

Meie praegune hitt on „Rasmuse kokaklubi“. Kokaklubis on tegelased, kellel on väga selge oma hääl – kilpkonn räägib madalalt ja aeglaselt, ahvipärdik vuristab kiiresti, poni on hästi rõõmsameelse tooniga jne… Neid on huvitav välja näidelda ja lastel põnev kuulata ka. Raamatus on ka 20 retsepti, mille plaanime kõik järele proovida. Mis mulle selle juures ei meeldi, on see, et pooled neist retseptidest on magustoidud. Soolaste hulgas on ka võiku, hot dog ja pitsa. Mis tähendab, et tegelikke järele tehtavaid retsepte on seitse. Samas, esimesed viis on olnud tõelised hitid ja täitnud mitu tundi päevast asjaliku tegevusega – lugemine, planeerimine, ostunimekirja koostamine, poes käimine, kokkamine, laua katmine, söömine, köögi koristamine. Olen lapsi kaasanud igas etapis nii palju kui võimalik ja mõistlik. Toitudest on senine lemmik koorekastmes lihapallid.

Kõigil nimetatud raamatutel on aga üks puudus: need on kirjutatud väiketähtedega. BB, kes hirmsasti ise lugeda tahab, nukrutseb, et „seda ma veel ei oska“. Noh, küll ta õpib. Ja tõenäoliselt juba üsna varsti. Aga ikkagi oleks tore, kui lapsel oleks raamatuid, mida ta ise lugeda saab. Kõik õpivad ju kõigepealt ära suured tähed ja siis väiksed. Miks ei ole rohkem lasteraamatuid TRÜKITÄHTEDEGA?

Võib-olla on, aga lihtsalt mitte meie riiulis. Sellepärast olen alles jätnud ka päris beebide raamatuid, kus on lihtsalt pilt ja sõna. Aga see sõna on trükitähega – saab vähemalt midagigi lugeda.

Meie riiulilt soovitan lapsele lugemiseks neid sarju:

Need on mõlemad trükitähtedega ja normaalsed kaasaegsed tekstid.

Sest see on teine asi, mis segab. Paljud muinasjutud, ja ka muud jutud, on nii aegunud keeles kirjutatud, et ma kardan, et mu vaesed saksad tulevad üks päev Eestisse ja tekib kahtlus, et nad said viimati kodumaale eelmise vabariigi ajal. „Olen nagu sant, põen juba mitmendat nädalat. Ema sõnas juba ennist, et ärgu ma parem toda õhemat kuhvti üll pangu.“

Neil niigi juba naljakas saksa aktsent, aja siis asi veel hullemaks.

Samal põhjusel väldin ka luuletusi. Sõnad nagu „suskas“, „tuskas“, „hää“, „pää“, … riimid: „adraks kõver kapsaraud, äkkeks silgupüti laud, külvab kiviklibusid, maltsa väikseid marjasid“ ei rikasta meie puhul sõnavara, vaid tekitavad lihtsalt segadust. Mul on niigi raske siin oma väikestele sakstele eesti keelt õpetada. Luulekeele (või äkke) asjasse segamine ei tee asja lihtsamaks.

Nii et kuigi meie eestikeelsete raamatute rida üsna nigel on, peab ütlema, et ikkagi on üsna mitmel raamatul tegelikult kõigest illustratiivne ülesanne.

Mida ma soovitada oskan?

Kui ma raamaturiiuli täiesti uuesti sisustama peaks, siis alustaksin sellest, et hangiksin klassikalised ettelugemisraamatud: Lindgren, Raud, Egner, Dahl… Siis otsiksin juurde raamatuid, mis aitavad maailma paremini mõista: tunnetest, perest, rahast (nt „Tom õpib rahamängu“) jne. Sellised, mis aitavad aru saada, miks taevas sinine on või kuidas auto edasi saab liikuda. Nn teatmekirjandus (nt „Uurin, küsin, avastan“, „Kuidas see tehtud on?“). Ja siis lisaksin sellele portsu trükitähtedega raamatuid lapsele ise lugemiseks. Mida mõistlikuma tekstiga, seda parem.

Luule võib jääda ükskeelsetele väikestele intelligentidele.

020 need võluvad porgandid

Hakkasin lugema the Economisti kokku pandud artiklikogu Uncommon knowledge (ehk ebatavalised teadmised) ja olen end juba pisarateni naernud.

Esimene naljalugu oli Svaasimaast. Kas teadsite, et Svaasimaa on nüüd ametlikult eSwatini Kuningriik? Jajaa! Sest nende kuningale tuli paar aastat tagasi pähe, et Swaziland kõlab nagu Switzerland ja nii ikka ei saa. Aetakse segi noh. Kas te olete kunagi Šveitsi ja Svaasimaa omavahel sassi ajanud? Okei, me ei aja ka Eestit ja Islandit sassi (nagu sakslased: Estland, Island; aga see on vist rohkem diktsiooni küsimus). Aga ikkagi. Ajas ikka naerma küll. Lisaks see, et riigi uus nimi on eSwatini. Ei, see ei ole näpukas: eSwatini*. Tegemist on riigiga, kus inimese eeldatav eluiga on 58 aastat ja kus enam kui neljandik kannab HIV-viirust. eSwatini!

Lisaküsimus: millal me ametlikult eStoniaks hakkame? Kasvõi eSwatini kuninga lõbuks. Et ta omale jälle uue nime saaks välja mõelda.

Teine tõeline naljalugu oli porganditest.

Kes meist siis pole kuulnud, et porgand silmanägemisele hästi mõjub. Küllap mõjubki. Aga mõjub ka nahale ja immuunsüsteemile ja kolesteroolitasemele jne… Kogu see „porgand teeb pimedad nägijaks“-tüüpi porgandi promo pärineb maailmasõjaaegsest Briti pressist. Kuna britid kartsid, et sakslased võivad jälile saada, et nad radari on leiutanud, kuulutati laialt, et Briti õhuvägi sööb nii palju porgandit, et neil on ebainimlikult hea silmanägemine. „Eiei, mingit radarit ei ole. Mis see veel on? Meil on hästi oranžid porgandid. Noh, otse Hoornist. Uusim aretus, kõigest 600 aastat vana! Karoteene täis!“ No naera puruks! Minu sakslane siin kodus usub seda ajupesu siiani.

Kusjuures täna müüdavates porgandites on poole rohkem karoteene, kui 1970ndatel müüdutes. Meil peaks kõigil radarnägemine olema! Geniaalne!

*Wikipeedia ja Google on küll otsustanud, et mõelgu kuningas, mida tahab, me kirjutame ikka Eswatini.

019 raamatukogus

Käisime kohaliku raamatukoguga tutvumas.

Mina vaatasin esialgu üle ainult inglisekeelse sektsiooni ja üritasin orienteeruda. Et järgmine kord teaks, kus mis on. Härra viis lapsed lastesektsiooni uurima. Jäid kõik rahule, aga koju õnneks midagi ei vedanud sel korral.

Mina ka mitte. Mul on endiselt kapi peal 43 raamatut, mis ootavad läbi lugemist. Kõigest 43. Kolimise käigus andsin terve hunniku taaskasutusse (Dresdeni Oxfami), mille osas ma otsustasin, et ma neid ikka ise lugeda ei kavatse. Ja ostmisega sunnin end tagasi hoidma kuni vähemalt pooled nendest 43 ka läbi on. Ei saa küll lubada, et nii ka läheb. Kui ikka midagi näppu jääb… Veebipoodides käin ka vahel, aga seal teen alati selle vea, et kõik mis vähegi huvitav on, läheb ostukorvi. Lõpuks on ostukorvis umbes 87 raamatut ja siis ma naeran umbes 87 minutit, sest ma tean, et mul kulub nende läbi lugemiseks umbes kolm aastat, nii et panen akna ristist kinni ikka.

Selle kõigega seoses vaatasin üle ka oma aasta alguses pandud lugemiseesmärgi. Olen täpselt poole peal, aga aastat on juba üle 8 kuu mööda libisenud. Tuleb tuhistama hakata. Praegu ongi seis täpselt selline, et kui loen raamatu nädalas, siis saan eesmärgi täidetud.

Samas, ega normi täitmiseks pea lugema, ikka mõnu pärast. Aga kui eesmärki ei ole, siis on lihtne see mõnu kõrvale lükata. Nii et mõtlen mõlemale.

Raamatukogus olles mõtlesin ka sellele, et kena oleks raamatukogu kohvikus istuda ja oma selle nädal “kohustuslikku kirjandust”* lugeda kuni lapsed Härraga omi raamatuid lehitsevad. Sildid olid täitsa üleval, et kohvik palun siit vasakule ja nii.

Kohvik nägi välja selline:

Nii et ma ikka ei jäänud sinna istumaseisma. Ja jäigi see mõnu ära.

Õhtusöögilauas küsis BB: „Mis me homme pärast lasteaeda teeme? Kas läheme jälle raamatukokku?“

* Kooli ajal oli mu lemmik hetk see, kui kirjanduse õpetaja suveks kohustusliku kirjanduse nimekirja laiali jagas. Terve suve tegelesin sellega, et septembriks võimalikult paljudel raamatutel linnuke ees oleks. Maniakk!

018 restoraniskäik

Lapsed käivad nüüd kuus tundi päevas lasteaias/pikapäevarühmas ja Härra on endiselt puhkusel. Eks tal on natuke tegemisi ja asjaajamisi ka päevasel ajal, aga peamiselt sisustab ta oma vaba aega jalgpalliga. Ma ei ole kuskile ristikesi teinud, aga ma arvan, et ta on 28st Zwickis veedetud õhtust äkki kaks või kolm kodus veetnud. Mitmel põhjusel, mis praegu asjasse ei puutu, ei ole mul selle vastu. Paari päeva eest läks aga temal kuidagi südametunnistus selle pärast mustaks ja ütles, et viib mu korralikule lõunale. Noh ikka peenemasse restorani ja nii. Et läheme tutvume, mis meil siin linnas pakutakse.

Alustuseks läksime selle restorani juurde, mida tuntakse kui „Zwicki kõige paremat Itaalia restorani“. See oli kinni. Olevat Itaalias puhkusel.

Härra: „Hmm, okei. Ma tean, siit kaks tänavat edasi on veel üks.“

Kinni. Mingit infot ei jagatud. Võimalik, et koroona ohver.

Härra: „Hmm, okei. Ma tean, siit kaks tänavat edasi on veel üks.“

Kinni. “Avame kell viis.”

Härra: „Hmm, okei. Noh, läheme siis peaväljaku juurde. Seal ikka peab midagi olema.“

Raekoja restorani päevaprae hind oli üle minu valuläve. Härra lubas maksta, aga ma ei tahtnud süüa rahamaitse suus. Keeldusin. Jaapani restoranist keeldus härra. Mehhiko restoran ei kõlvanud kummalegi. Kohalik õllekas oli kinni. Selle kõrval olevad kaks restorani olid mõlemad rahvast täis. Vähemalt õues, tuppa ei trüginudki.

Härra laiutas käsi: „Piinlik värk, aga ma ei tunne oma kodulinna piisavalt hästi, et naine siin sööma viia.“

Mina: „Siis läheme saiapoest läbi ja jalutame kodu poole tagasi.“

Härra: „Aa, jaa, seal ühes saiapoes müüakse selliseid juuuuuuuust…“

Mina: „Vaata, seal katedraali ees on üks ruuduliste laualinadega restoran. Läheme sinna?“

Läksime. Aga oleks võinud sama hästi lihtsalt sinna saiapoodi minna. Sõime nigela kahekäigulise lõuna, mida ootasime üüratu aja ja mille tõi meile mingi tüüp, kes parema meelega oleks oma pemmiga mööda linna kihutanud ja/või tšikke lantinud. Kui veini kõrvale kraanivett küsisime, teeskles, et oskab ainult Itaalia keelt. Noh, vähemalt see oli autentne. Tõusime lauast näljasena ja tippi ei jätnud. Kaardiga ka maksta ei saanud.

Vaade oli vähemalt talutav:

Nii et läksime ikka saiapoodi ja sõime sellist juuuuuuust….

017 patsiga

BB hommikul enne pikapäevarühma minemist: „Mamma, palun tee mulle selline pats täna, nagu eile oli.“

Mina: „Okei, muidugi. Oot, aga milline sul oligi eile?“

BB: „Noh, selline väike siin ees.“

Tuli meelde, panin lihtsalt selle õnnetu välja kasvava tuka kuidagi kinni. Kui mina koolis käisin, siis lasti mul ka juustel pikaks kasvada (lasteaiaealisena oli mul poisipea). Hommikuti pandi tukajuuksed pea peale palmipuuks, et päeval silmas/prillis ei oleks. Mõistlik.

BB tukaga oli nii, et millalgi märtsis läksime RSSiga juuksurisse ja tema tahtis hirmsasti kaasa. Tahtis, et tal ka lõigataks ja et ikka tukk ka ees oleks. Mõtlesin küll, et oh seda õudu, see hakkab ju silma kasvama ja nii, aga nägin juba ise vaimusilmas, kui armas ta tukaga on. Nii et andsin järele. Lõigatigi tukk ja oligi armas. Aga siis kasvas tukk välja. Ja siis tuli isolatsioon. Ja kui isolatsiooni lõpus juuksurid tööle hakkasid, läksime uuesti juuksurisse. Selgus, et vanemaid koos lastega aga sisse ei lasta. RSS oli asjaga nõus, läks üksi ja lasi juuksed lühemaks lõigata. Meie ootasime teda õues ukse taga, BB terve selle aja rääkimas, et tema üksi ei lähe, mitte mingil juhul ei lähe, üksi küll mitte, üksi ei lähe… Okei. Nii jäimegi seda õnnetut tukka jälle välja kasvatama.

Klambritega tuka eest ära panemine näeb kahtlemata parem välja, kui palmipuu, aga klambrid vajuvad palju kergemini ära. Pool päeva veedab BB ikka kuidagi nii:

Teda ennast näib see sealjuures sama vähe häirivat kui koera. Mind häirib aga küll. Ni et üritasin tol päeval ühe sellise palmipuu teha, mis rohkem longu vajuks, aga pigem küljele kui silmale.

Et oleks rohkem nii:

Muidugi olin rõõmus, et tütreke ka aru sai, et isegi palmipuu on parem, kui silma vajuvad juuksed. Hakkasin end juba seljale patsutama, kui BB jätkas…

„Noh, sest see siuke suur poiss, kes poksib, eks, Maks, tema hakkas minu üle naerma, aga siis Moorits ütles talle, et ära naera midagi, vaata kui armas pisike BB on ja pealegi on tal nii ilus nunnu väike pats peas. Mul oli nii hea tunne, kui ta nii ütles. Kui sa täna jälle sellise patsi teed, äkki ta ütleb siis täna ka nii.“

Patsid ikka poiste pärast.

016 uue kodupoe valimine

Üks oluline asi, mis kiiresti uues linnas selgeks õppida, on, kust piima ja porgandit saab. Ehk et millisest poest saab minu uus kodupood. Milline pood müüb meie lemmikmarke nii, et seal käia ka meeldib. Sest minu lemmik selver on siin linnas ka, aga meist natuke liiga kaugel – sinna tuleks autoga sõita (või siis 40 minutit kõmpida).

Igas ilmakaares on mõni lähem toidupood.

5 minutit jala läände on Läänepood. Juba tuttav kett. Selline tavaline „säästukas“. Meie lemmikpiima seal ei müüda, aga hinnad on madalad ja valik iseenesest piisav.

7 minutit itta on Idapood. See on selline, mis kümne aasta tagusele „vanale“ säästukale igas mõttes (loe: odavus, mustus, korralagedus) silmad ette teeb. Sinna lubatakse sisse ainult siis, kui jalas on ranna- või dušiplätud ja vähemalt kolm kuud kantud ja seni pesemata dressipüksid. Ahjaa, Zwickau-soeng* oleks ka kasuks.

10 minutit põhja on Põhjapood. See ei ole isegi mitte selver, vaid rohkem selline… Stockmann. Või midagi muud peenemat, näiteks lennukiga Oslost toidu toomine. See on nendele, kellel prestiiž ei luba säästukas käia ja kes a) tegelikult niikuinii restoranis söövad, või b) ainult retsepti järgi küpsetavad ja sealjuures väga erilisi maitse- ja muid aineid vajavad.

Iga loll, mõistlikest inimestest rääkimata, ütleks: „Piret, mis siin valida, käi Läänepoes!“

Vot ei käi. Täna hommikul käisin kõigepealt linnas, tänavakohvikus raamatut lugemas, siis šampoone ja juurikaid ostmas. Jõudsin koju, keha oli kenasti kuum ja higine, aga piima ikka ei olnud. Läksin siis sama soojaga Läänepoodi. Ja otsustasin hoobilt, et enne novembrit ma sinna tagasi ei lähe.

Esiteks istusid kell üksteist hommikul ostukärude hoiukoha juures kolm õllelürpijat, kellest vähemalt üks suitsetas. Teiseks kõlbavad nende kärudele ainult teatud mündid (minu oma oli liiga suur), aga ilma käruta sisse ei lasta (nii et pidin kõrvalpoes käima münti vahetamas). Kolmandaks – ja siin katkeb minu kannatus – on nende sisekliima umbes 10 kraadi ja tõmbetuul. Ma väga vabandan, aga kuna õues on suvi ja suveilm (30 kraadi ja päike), siis olid mul suveriided seljas ja nahk kuum… Selleks ajaks, kui ma porganditeni jõudsin, olin ma kattunud jääkülma higiga ja vastik oli olla. Väga vastik. Keerasin otsa ringi ja väljusin poest ilma ostuta. Need porgandid ei ole kolmenädalast nohu väärt.

Ekstra koju talvepalitu järgi ma minna ei kavatsenud. Läksin hoopis Põhjapoodi. Tundsin end nagu üks väga peps saks, aga sain lisaks porganditele ka meie lemmikpiima kätte. Ilma kopsupõletikuta. Kärude juures ei üritanud keegi mulle kopsuvähki ka kinkida ja oma suure mündiga oleksin võinud seal vabalt lehvitada.

Nii et ma hakkan nüüd vist lennukiga Oslost toitu tooma.

„Juurikad“ ostan niikuinii parema meelega lõunas:

*Zwickau-soengust mõni teine päev lähemalt.

015 kõnelused tänaval

Keskealine naisterahvas ja temast vanem daam rõivapoe ukse juures.

Naisterahvas: „Tead, käi üksi pangas ära, ma vaatan niikaua siia sisse.“

Daam: „Hästi, vaata, aga ära kõike ära vaata!“

Ma ei tea, kas see ongi kohalik huumor, või on mu saksa keel ikka nii kehval tasemel, et ma neist valesti aru sain. “Aber nicht alles weggucken!”

014 ultramoodne köök

Et ikka iriseda ka oma ilusa köögi üle, siis siin kaks kriitikanooti.

Esiteks on meie ultramoodsa köögi pliit nii lollakas (vabandust), et kõik neli plaati on sama suured. Ja kui ma ütlen „suured“, siis ma mõtlen suured. Niipalju suured, et kui ma meie väikse pudrupoti või kastmepanni sinna peale panen ja siis üritan pliidiplaadi sisse lülitada, ütleb tema mulle „U“ ja ei tee plaati soojaks. Küsisin ikka mitu korda oma pisikese poti ääres: „Kas ma võiks palun 250 milliliitrit sooja sousti saada?“ – „U.“

Või: „Ma soovin tõesti ainult pool liitrit piima soojaks saada, et putru keeta. Tohib?“

„U.“

Tänks, Fedja! U ise ka!

Nii et nüüd on mul viis potti-panni, millest kolm on üsna uued ja täiesti viisakad, millega mul midagi peale pole hakata. Oeh. Edaspidi keedan 250-milliliitriseid portse ja kahe mehe hommikuputru 5-liitristes pottides.

Laia põhjaga potid-pannid, mille pliit heaks kiidab, kuumenevad kusjuures ultrakiiresti. Ja ka plaadi maha jahtumine toimub hetkega.

Ikkagi – U!

Teiseks. Kõigepealt statistika:

Statistikute sõnul on keskmine täiskasvanud naine Saksamaal 163,5 cm pikk.

Allikas: de.statista.com

Mina olen 164,5 cm pikk, ehk sentimeetri võrra pikem. Ahju on kööki aga disaininud keegi, kes eeldas, et kööki hakkavad kasutama ainult keskmised hollandi mehed või registreeritud korvpalliklubide liikmed. Või, äärmisel juhul, inimesed, kes väga tahavad oma käsivarsi vastu kuuma ahjuust ära kõrvetada ja potentsiaalselt omale ka lasanje või muu küpsetise näole tõmmata.

Piltreportaaž „Jagelused ahjuga“: