034

RSSi uues lasteaias on üks garderoobi akendest suunaga maja trepi poole. Teisisõnu: suurepärane võimalus lahkuvatele lapsevanematele lehvitada. Kõik lapsed seda võimalust ei kasuta, aga RSS on leidnud, et tema päevarutiini sobib, kui pärast hüvastijättu ja kõva kallistust tema mulle lehvitama jääb. Minule on täpselt ette näidatud, kui kaugele ta mind veel näeb, nii et hoidku ma alt, kui ma enne lehvitamise lõpetan, kui ma silmapiirilt kadunud.

See meenutab väga minu lapsepõlve, mil mind esmaspäeva hommikul internaatlasteaeda pargiti ja ma aknal emmele lehvitama jäin. Seda vaadet sealt aknast mäletan siiani. Nuttu ja kurbust õnneks niiväga mitte.

Täna hommikul olime pidanud RSSiga kiirustama, et õigel ajal jõuda, minul oli plaanis pärast veel postkontorist läbi käia ja paar asja olid meil veel otsa saamas, mis oleks tark olnud koduteel juba ära osta, et pärast ekstra välja ei peaks minema. Plaanisin koridori mööda välisuksele lähenedes juba oma käike, kui minu tähelepanu tõmbas vanker, mille peale laotud erinevaid toiduaineid ja silt: „Kallid lapsevanemad! Tähistame saagikoristust ja soovime selle käru täie toidukraami kohalikele vähekindlustatud peredele kinkida. Palun tooge siia kraami juurde.“ Uurisin, et mida juba toodud ja hakkasin mõtlema, mida me peaksime lisama ja kas ma saaks selle juba koduteel ära osta. Astusin õue, mulle jalutas vastu üks ema, kes ei mäletanud kumba pidi lasteaia uksekoodi numbrid käivad, aitasin teda. Ise veel mõtlesin, et äkki andsin vargale ukse koodi. Samas, milline varas ilmuks koos ühe 4-aastase jõmmiga lasteaeda? Üks väga hästi ettevalmistatud varas? Ei tea, kas tuli selle kärutäie toidukraami järele? See peab mingi selline toidukraam olema, mis pahaks ei lähe. Makarone ja riisi oli juba. Hernesuppi? Või pigem küpsiseid? Olin juba väravani jõudnud, kui mind tervitas veel üks ema, ka 4-aastane jõmm kaasas, aga üks väga suuri krokodillipisaraid  väljutav 4-aastane. Jäin mõtlema, et küll on hea, et minu lapsed ilma pisarateta lasteaeda ja kooli jäävad. Minu lapsed! RSS! Ma olen ju juba tema vaateväljast väljas! Ma unustasin talle lehvitada!

Jooksin veel tagasi vaatama, kas ta äkki on veel akna peal, aga vaeseke oli juba lahkunud. Vasekesel on ema, kellel on sada muud mõtet peas ja kes unustas talle lehvitada. Kaalusin korraks, kas võin lasteaeda tagasi minna ja poja ees vabandada, aga jätsin selle siiski tegemata. Pool koduteed pidin end rahustama ja veenma, et pojake elab selle üle, kui ma alles õhtul vabandan, ja ei hakka mind sellise hülgamise pärast igavesti vihkama.

Siiani on halb tunne.

033 tivoli

Järgmised kaks nädalat elame me nüüd tivolis.

See ehitati kodule nii lähedale, et sealne jämm kostab kõikidesse tubadesse hästi ära. Nüüd oleks nagu vahetpidamata jaanipeol. Muss mängib, rahvas kilkab…

Käisime täna juba lähemalt vaatamas, kuidas tivolis ka on. Oli väga uhke ja paljud atraktsioonid lausa hirmuäratavad.

Nende kahe õuduse peale, mis meie kodurõdult paistavad, me minna ei kavatse: sellised 80-meetrised tornid, mille ümber toolis keerutada võib, või sellised, kus kõigest 55 meetri peal pea alaspidi rippuda lastakse. Aga väiksemate peale julgeme minna. Vist. Täna käisime suurel vaaterattal ja ühel karusellil. Mõlemad olid nats jubedad, aga põnevad ka. RSS tegi koos Härraga ka ühe autosõidu ja siis neli sutsu üksi lastekarussellil. Nii et tema jaoks läks käik äärmiselt hästi korda, aga me teised olime ka üsna rahul.

032 kus baleriini ema on?

Vana blogi lugejad teavad, et ma olin kunagi baleriini ema. BB käis Dresdenis balletikoolis. Kolm ja pool aastat lausa. Ametlikult küll lihtsalt laste tantsutrennis, päris ballett see ei olnud, isegi kui balletikoolis, õpetajaks endine baleriin.

Kevadel muidugi jäid kõik trennid ära. Soovituslikus korras saatis balletiõpetaja mõned keerulised e-kirjad sellest, kuidas lastega kodus tantsida. Ignoreerisime neid, panime lihtsalt AC/DC* mängima ja rokkisime mööda tuba ringi.

Suvel hakati balletikoolis jälle tunde andma, aga siis teadsime juba, et Dresdenist ära kolime. Nii et BB ei läinudki enam tantsutundi tagasi.

Nüüd leidsime siin – peamiselt Opa eestvedamisel – kohaliku Zwicki ballettikooli, kus ka BB-vanustele grupp olemas ja andsime märku, et meil on huviline.

BB sealjuures huvi üles ei näidanud. Küsis: „Miks ma pean lähema?“

Tõrkus isegi, kui teema jälle üles võtsime.

Lasime tal ühe nädala lisaks mõelda, mõtlesime ise ka ja pakkusime siis, et läheme lihtsalt vaatame kõigepealt, mismoodi siin on ja kas meeldib või mitte. Mõtlesin muidugi salamisi, et kui juba koht ja protseduur tuttav, küllap siis on teda lihtsam veenda, et talle tegelikult meeldib tantsida. Sest ma ei kujuta seda ette – talle tõesti meeldib tantsimine ja ka ballett. See, mis talle ei meeldi, on esinemine. Aga seda annab ehk natuke aega veel vältida. Kuni selgub, kas see hirm on seljatatav või mitte. Aga kui me esinemishirmu pärast nüüd ukse kinni lööks, võib kunagi tulevikus sellest väga kahju olla.

Nii et läksime tantsutundi vaatama.

Tantsuõpetaja ristisin esimesest silmapilgust Piitsaks. Selline endine baleriin, kes võib punase sulejope selga panna ja lumehange taustal seista, ja ikka peab kõvasti silmi kissitama, et oleks näha, kas seal on keegi või mitte.

Naeratama ta meile ei vaevunud. Ütles tere, tõredalt, et me aru saaks, et tüütame, ja kui BB nutma puhkes, sest me küsisime, kas ta tahab riided vahetada ja tunniga liituda, osutas Piits seina äärde toolide poole ja oli meiega lõpetanud.

Hakkas pihta tund. Veendusin viie minutiga, et hüüdnimi oli õigesti pandud. Piits kukkus piitsutama: „Inimesed, mis poos alguses peab olema? Ma ütlesin teine, teil on pooltel kolmas! Kui vasak käsi, siis parem jalg! Mitte nii kõrgele! Tõstke end ikka maast üles! Kergemalt! Nagu kartulikotid kukute! Kergemalt! Maast üles! Mida te, inimesed, ometi teete! Ma ütlesin, et kolmas poos. Oh, Svetlaana, sa puudusid kaks korda, nüüd sa ei oska seda kombinatsiooni. No muidugi. Mis siis teha. Vaata teisi, pead järele jõudma. Püsige tempos! Kuulake muusikat! Kolmas poos! Kuidas puhkeasend on!? Kes niimoodi jalga hoiab! Inimesed! Lõpetuseks venitame: mõlemat pidi spagaat. Nii sügavale kui saate! Kodus ikka harjutate spagaati või?!“

BB tantsutund Dresdnis tundus selle kõrval nagu lapsemäng. Nagu oleks ta kolm ja pool aastat rõõmsalt „Kes aias“ mänginud… Ei teinud nad mingeid poose ega kombinatsioone, ega spagaatigi õieti.

Poole tunni pealt hakkasin peas harjutama, kuidas Opale viisakalt öelda, et BB ikka balletis käima ei hakka. Vähemalt mitte siin või et vähemalt mitte nüüd või… oeh, kuidas küll serveerida, et see tõesti ei kõlba? (Opa ise oli suurema aja eemal, sest pidi auto ümber parkima.)

Pärast tundi ei tahtnud ma kohe BB käest ründavalt küsida, et noh ja kuidas. Nii et hakkasin ringiga lähenema: „Minul oli õpetaja juhendamisest väga rakse aru saada. See tundus kõik väga keeruline, mida tüdrukud tegema pidid.“

„Jaa, mulle ka,“ vastas BB. Naeratas siis laialt ja lülitas silmasära sisse: „Ma tahan järgmine kord kaasa teha! Kindlasti-kindlasti! Kas sa ütled palun Opale, et ta meid järgmine nädal jälle tooks. Aga teie ei tohi vaatama jääda. Siis ma saan kaasa teha.“

Võttis mökitama. Muidugi. Muidugi!

Eks saab näha, kuidas siis baleriini tuju on, kui ta isiklikult läbi on piitsutatud, aga et ta seda üldse proovima on nõus, tõestab ainult ühte – ta on palju kõvemast puust tehtud, kui mina. Mind ajas kõigest selle piitsutamise vaatamine nutma.

Nii et hoidke nüüd pöidlaid , et BBle päris ballettitrennis ka meeldiks. Tänu koroonale puuduvad trupil praegu igasugused esinemisplaanid.

*AC/DC-st rääkides. Panin hiljuti muusika käima ja lubasin Spotify’l suvaliselt loo valida, nii ükskõikne olin. Hakkas kõlma AC/DC lugu TNT. RSS hüüdis õele teise tuppa: „BB, tule, minu lemmiklaul hakkab!“ Ma olin nii uhke! Unustage šlaager ja saksa disko!

031 ühine vaenlane

Hea, et ma siin ikka kiitlesin, kui head semud lapsed on. Sai ära sõnuda.

Laupäeval käisime Dresdenis, eksole. RSS oli sünnipäevale kutsutud ja tal oli super tore. BB-l oleks ka võinud tore olla: Härra viis ta loomaaeda ja siis ühe aastase „beebiga“ mängima. Ikkagi teatas BB tagasiteel autos, et elu on nii ebaõiglane, sest vennal oli Kõige Parem Päev.

Pühapäeval elas ta seda ebaõiglustunnet venna peal korralikult välja. Terve päev jageleti ja sõneleti… Kuni minul üle viskas.

Kunagi esines briti koomik Jason Manford sellise looga: „Toas on kaks meest Liverpoolist: üks toetab Evertoni-, teine Liverpooli-nimelist jalgpalliklubi. Kumbki leiab, et teisest nõmedamat annab leida. Siseneb ruumi londonlane. Liverpooli-mees ja Evertoni-mees saavad sõpradeks. Ikkagi sama kandi mehed ju. Londonlasest nõmedamat annab leida. Siseneb ruumi sakslane. Saadakse sõpradeks londonlasega. Ikkagi inglased ju. Sakslasest nõmedamat annab leida. Siseneb ruumi gei. Saadakse sõpradeks sakslasega. Ikkagi heterod ju. Geist nõmedamat annab leida. Siseneb ruumi moslem. Saadakse sõpradeks geiga. Ikkagi kristlased ju. Moslemist nõmedamat annab leida. Siseneb tuppa tulnukas. Saadakse sõpradeks moslemiga. Ikkagi inimene ju. Tulnukast nõmedamat annab leida.“

J. Manford

Pika loo ilus moraal: „Ühine vaenlane ühendab.

Niisiis, võtsin end vaenlase rolli. Sõimasin lastel näod täis (endal nii praegu kui ka siis piinlik) ja vaatasin salamisi rahulolevalt, kuidas ülejäänud õhtu sõbralikult koos mängiti ja minu selja taha hiiliti.

Pikema perspektiiviga lastekasvatusstrateegiana see kuigi soovitatav ei ole, muidugi. Ma ei taha nende vaenlane olla.

030 sellest, kuidas Dresdenis käimine põlvekõõlusele mõjus

Nädalavahetusel käisime Dresdenis. RSS oli Leena sünnipäevale kutsutud ja mina kasutasin seda ettekäändena, et shoppama minna ja sealseid sõbrannasid külastada. BB ja Härra käisid loomaaias.

Üks sõbranna, Kasahh, elab nüüd meie endises korteris. See on kummaline.

Samamoodi kummaline oli käia meie vanas kodupargis ja mänguväljakul. Iga känd oli tuttav. Aga ometi enam mitte oma. Ka lapsed olid pargis jalutades vaiksed ja kommenteerisid tasa: „Näe, see käbi on ikka samas kohas. Näe, seda äärekivi ma mäletan.“ Kuidagi soe ja kurb ühekorraga. Kummaline.

Shoppamine läks oodatust edukamalt, sain nimekirjast kõik asjad läbi kriipsutada. Ja sain ka teise sõbrannaga kokku. Talle on nüüd uut bloginime vaja, sest ta ei ole enam Kellegi Teise Tüdruksõber. Ütleme… hmm… Põlis-dresdenlane. Ta on ikkagi Dresdenis sündinud ja kasvanud ja ülikoolis käinud. Temaga kohtumine oli natuke kurb – sest ta ei ole enam KTT. Kuigi kogu see asi oli juba pea 8 aastat käärinud. Aga okei. Vale platvorm siin. Siin räägime ikka minust.

Minu jaoks oli Põlis-dresdenlasega kohtumine selle poolest oodatust edukam, et suutsin ta ära rääkida mulle jooksu-partneriks hakkama.

Mul sai nimelt juba juuni alguses aasta jooksueesmärk – 300 km – täidetud. Suvel oli kuum ja siis oli vaja kolida (mis on väga sportlik tegevus, eriti kui üks korteritest on ilma liftita maja viiendal korrusel), nii et siis jäi jooksmine soiku. Nüüd olen kuumalainete vahele ikka mõned korrad kohalikke jooksuradasid otsimas käinud, aga ega erilist motivatsiooni ei ole olnud. On ju alati see va homme…

Nii et leppisime Põlis-dresdenlasega kokku, et aitame teineteisel joosta. Sest temal on ka neid õnnehormoone praegu väga vaja.

Plaan on selline, et üks ei tohi enne jooksma minna, kui teine on käinud. Kumbki jookseb nii palju kui tahab/jaksab/suudab, oma tempoga, oma rajal, omal ajal. Ja siis tõestab teisele, et on käinud. Siis võib teine minna, muidu ei tohi. Motivatsioon tulebki sellest, et kuna ma tahan, et tema tihti käiks, siis ma pean ise tihti käima.

Mina käisin täna hommikul esimesena. Saatsin talle tõestuse, et olen jooksnud, ja kuus tundi hiljem saatis tema mulle vastu, et ka temal on juba joostud. Nüüd on jälle minu kord. Tahaksin jälle võimalikult kiiresti jooksma minna, et ta minu pärast ootama ei peaks.

Jama on aga selles, et kuna ma jooksin täna vahetult pärast 5-kilomeetrist kooli-lasteaia-ringi, ja pidin pärast jooksu veel poest piima ka tooma, on mu vasaku jala põlvekõõlus minu peale praegu üsna tige. Valutab teine. Valutab teine nii hullusti, et ma ei saa sirgelt käiagi. Lonkan mööda tuba.

Põlis-dresdenlane suhtub muidugi minu vigastusse täie tõsidusega ja survet ei avalda. Aga iseendaga võin ma ju ikka kuri olla.

029 peab ainult kommi andma

Lapsed meil kuigi tihti minu hinnangul jagelema ei lähe, aga paar korda nädalas tuleb ikka ette, et ühele tundub, et teine talle liiga teeb, ja riidlemiseks läheb. Kui sõnad ei aita, lähevad väikesed rusikad ka käiku. Viimane kord juhtus nii millalgi nädala alguses. Läksin lapsi lahutama (kuigi mõned kasvatajad soovitavad lasta lastel oma sõdu ilma vanemliku sekkumiseta pidada). Pärast seda, kui mina ka vihastanud olin, sest kumbki järele ei andnud, rahunesime kõik ikkagi kuidagi maha ja rääkisime asja läbi: mis juhtus ja  miks juhtus ja kuidas paremini saaks. Minu sõnum oli, et tige võib teisega olla ja seda peab väljendama ka, aga kallale ei või minna. Kui tuleb jälle tahtmine teist lüüa, on parem tulla seda mulle ütlema, kui seda tegelikult teha.

Täna praadisin parajasti seeni, kui kööki jooksis BB: „Mamma, mul on tunne et ma tahan kohe RSSi lüüa. Valusasti! Ja ma tahan teda hammustada! Väga-väga!“

Mina: „Oh, hull lugu. Ma näen, et sa oled temaga väga kuri praegu.“

Kööki siseneb urisev RSS: „Mina ka! Mina tahan ka lüüa!“

Venna sisenemise peale ja lahendust ootamata lahkus BB köögist.

RSS: „Aga ma tean, kuidas seda saab lahendada!“

Mina: „Tõesti? Kuidas?“

RSS: „Peab ainult kommi andma.“

Mina: „Kas sul läheb siis viha üle?“

RSS: „Jah. Ja siis ma annan õele ka kommi ja siis on tema minuga ka kena.“

Ma ei tea, kui hea see on, et ma olen õpetanud lapsed peksmise asemel altkäemaksu andma. Aga küllap vist ikka etem. Sest vägivallast on paeaegu et kõik etem. Komm kahtlemata.

028 no seenele siis

Kuna ma oma suveriided ära pakkisin, tabas meid kuumalaine. Nii et tahtsime muidugi võimalust kasutada ja vette minna. Vesi oli aga ka suveriided ära pakkinud. Nägi hoopis selline välja:

Tunnistage üles, kes oma guaššvärvipoti meie paisjärve kukutas!

Läksime siis hoopis metsa ära. Kuna olime kohalikega koos paisjärve ääres, siis nemad teadsid täpselt, kus on lähim vana kuusik ja rohkelt söögiseeni.

Ma pean tunnistama oma täielikku ignorantsust – suudan läbi häda vahet teha kärbseseenel ja puravikul. Teisi seeni tunnen ainult selveris sildi järgi. Aga lapsed on õnneks sellest kännust kaugemale kukkunud. Käisid ja uudistasid iga seent meenutavat ollust ja küsisid kohalikelt, mis selle nimi on ja kas võib korvi panna. Silmad särasid mõlemal. Põnev oli puravikke kuusejuurikate vahelt välja kaevata.

RSSile anti ka luba kaasa võetud kõnnikepiga kuivanud kuuski peksta. Ta ei lasknud seda omale loomulikult kaks korda öelda. Peksis rõõmuga ja elas end korralikult välja.

Hea kaks tundi müttasime mööda kuusikut ja igav ei hakanud kellelgi.

Täna saab seenesousti.

027 hommik

Kõigile neile, kes muretsesid, kuidas RSS üksi kodus hakkama sai.

Lühidalt: suurepäraselt.

Pikemalt:

Kui me BBga välja astusime, oli noorehärra veel voodis. Koputasin talle õlale ja tuletasin meelde, et ta üksi koju jääb. Et ta nagu Palle tühja koju ei ärkaks ja siis maailmast inimesi otsima läheks. Kommipoe tõstsin igaks juhuks madalamale (et ta kapi otsa ronima ei hakkaks). Arvutis jätsin multikad jooksma, et midagi põnevam oleks kui akna taga toimetavad töömehed.

Enda suureks rõõmuks avastasin, et meie korteri uks on võimalik niiviisi kinni keerata, et seda seest poolt võtmeta avada ei saa. Nii et sain RSSi kenasti luku taha panna.

Kui ma 35 minutit hiljem tagasi jõudsin, tuterdas magamistoa uksele üks äsja ärganud poiss. Huhh!

Praegu jõudsin just teiselt jalutusringilt tagasi. Olen päeva esimese kolme tunniga sammunud juba ligi viis kilomeetrit. Mul oli plaanis täna veel jooksma ka minna…

026 ehk tere hommikust

Üleskutse kõigile logistikutele: kuidas lahendada meie hommikud?

Teisel koolinädalal peavad esimese klassi jütsid (st BB) 7.20 koolimaja väravas olema.

Sinna kõnnime umbes pool tundi. Autot ma ei rooli ja jalgratas on paranduses. Ühistranspordiga läheks vähemalt sama kaua, kui jala.

RSS peaks ilmuma lasteaeda vahemikus 8.20 kuni 8.45. Laseaed on koolimaja kõrval. Kohvikud, kus sees ka pinke on, avatakse üheksast. Saiapoed on enne lahti, aga neisse ei tohi istuma jääda. Kus me istuma peaks see tund aega? Purskaevu juures? Mänguväljakul? Kell pool kaheksa hommikul? Mis siis kui sajab? Läheme koju? Aega meil selleks jätkuks, aga RSSi jaoks tähendaks see tundi või poolteist lonkimist. See ei ole mõeldav.

Härra lahkub umbes 6.30. Autoga mööduks ta BB koolimajast kell 6.35 (ta sõidab tegelikult teises suunas). BB ei saa 45 minutit üksi kooli väravas oodata.

Saksamaal ei ole illegaalne 5-aastane tunniks ajaks üksi koju jätta. Aga hea meelega ma seda küll ei tee. Muud varianti mina praegu ei näe.

Või pean ma selleks hommikuseks tunniks, mil ma BB kooli viin, RSSile lapsehoidja võtma?

025 ehk kingitus

Pärast seitsme-aastast sõda selle üle, kellele kuulub meie majapidamise Kõige Parem Padi, sai Härra omale sünnipäevaks uue Kõige Parema Padja.

Ma olin nimelt juba mõnda aega tagasi trumpässa lauale löönud ja tolle sõja võitnud. Mis ei takistanud Härrat muidugi seda patja siis kasutamast, kui mina parajasti eemal olin.

Kõige Parem Padi on meile BB sünni puhul kingitud imetamispadi. Elastne kangas on täidetud EPS mikropärlitega, mis tähendab, et padi võtab täpselt selle kuju nagu kasutaja soovib ja siis – oluline punkt – hoiab seda kuju. See padi tegelikult toetab ka. Kõikide teiste patjade puhul tekib mul tunne, et olen soolaukasse magama jäänud ja võin enne hommikut uppuda. See padi aga… ahh!

Murettekitav on muidugi see, et EPS mikropärlid on paljudes maailma riikides keelustatud (ja õigustatult). Oht seisneb peamiselt küll selles, et need kahjustavad keskkonda (pärast kasutust). Aga nii kaua, kui see keskkond on minu voodi, siis ma end väga süüdi ei tunne, et ma neid toota lasin.

Teine asi on see, kui kaua seda patja veel kasutama peaks. Plastiga täidetud padi ei peaks tolmulestale lemmik elukohaks olema, aga mingil ajal saab ju ka see padi vanaks. Ei? Ma ei tea, esialgu ma teda välja viskamas ei ole. Töötab teine liiga hästi.

Minu trump? „See on imetamispadi. Minu rindadest on kaheksateist kuud piima välja imetud. Ma olen selle padja välja teeninud.“

Nüüd on Härral ka imetamispadi. Lõpuks ometi!