038 Sipsik… ehk 036 Lumpi jätkuks…

Sipsiku kinofilmi näidati kohaliku lastefilmifestivali raames ka meie naaberlinnas. Veidi mõistlikumal ajal ka – kell pool viis õhtul. Just paras aeg, et lapsed lasteaiast peale korjata ja naaberlinna kihutada.

Korraks hakkas Härra küll kokutama, et jalg ja pall ja nii… Aga siis ma ütlesin, et kultuur ja Eesti ja püha ja nii… Ja tal ei jäänud vaesel mehel muud üle, kui piletid kinni taguda. Pool tundi hiljem tuli teatama, et tal tuli geniaalne idee: kui ta tagasiteel meid linna serva „Kuldse Kajaka“ restorani juures maha paneb ja sealt poolt jalgpallitrenni sõidab, siis ta jääb ainult kümme minti hiljaks ja võib veel minna. Et kuidas oleks? Siis jõuab nii „Sipsikut“ kui jalgpalli!

Lasin tal siis meile „Kuldse Kajaka“ juurde Opa-takso tellida ja planeerisin lastega seal õhtut süüa.

Enne aga käisime filmi vaatamas. Olime oma Sipsiku-nukud ka kaasa võtnud ja lehvitasime nendega rõõmsalt festivali korraldajatele, kes ei suutnud ära uskuda, et meil tõesti sellised nukud on.

„Kas see on tõesti Lumpi?“ küsis Moderaatoritädi.

„Einoh, tegelikult on ta nimi Sipsik,“ vastasin mina ja lapsed noogutasid.

„No küll on tore. Võib-olla siis pärast filmi panete talle uue nime ja temast saab ka Lumpi!“

„Eem…“

Pärast filmi tahtis Moderaatoritädi veel kõigi külastajatega vestelda. Küsis lastelt, kuidas meeldis ja kas meeldis ja kas neil ka kodus mõni nukk on, kes räägib ja kellega nemad räägivad.

Pöördus RSSi poole: „Täiskasvanud ei tohi teada, et nukud rääkivad, eks? Sest see on saladus. Kas sul on mõni nukk, kes sinuga salaja räägib? Äkki see sama Lumpi, kes sul käes on?“

RSS: „Ma ei saa ju öelda, kui see saladus on.“

Moderaatoritädi naeris kohmetult ja õnnetuseks veel kohmetumalt, kui ma teda hetk hiljem parandama pidin. Üks isa tundis huvi, et mis keeles need tegelased seal tegelikult rääkisid. Tädi kokutas, et noh, see on Eesti ja Taani film, et mõned sõnad olid nagu ju tuttava kõlaga, et see pidi kindlasti taani keel olema. Ma ei saanud seda kuidagi nii õhku jätta. Siis pidin muidugi ka avalikult tunnistama, kust pärinevad minu võimed eesti keel teiste hulgast ära tunda ja mulle esitati juba otse küsimusi: „Kas see on tõesti üks vana lugu? Kas te seda raamatut ka olete lugenud? Tõesti, juba teie lapsepõlvest? Ja see on tõesti Eestis väga kuulus? Mis filmis teisiti oli?“

Vaatasin, kuidas Moderaatoritädi punastab, et ma ta lava varastan, kuidas Härra niheleb, sest tal ju vaja trenni kihutada, ja kuidas BB nägu peidab, et mitte tähelepanu saada, ja tõmbasin käbe otsad kokku.

Haarasin sülle salaja nutva BB ning tormasin Härra ja RSSi sabas parkla poole. Teel üritasin süleloomaga rääkida. Kahtlustasin, et teda ehmatas see, et meile nii palju tähelepanu pöörati, ja hoolimata sellest, et mina esinesin, tekkis temal rambipalavik. Laps raputas pead. Proovisin muid variante: „Kas sul on valus kuskil? Kas sul on kõht tühi? Kas vend tegi midagi valesti? Kas sa tundsid kadedust, et vend vahepeal mulle sülle istus ja sina ei saanud sülle? Kas see tädi ei meeldinud sulle? Kas sul on kurb? Oled sa vihane? Kas sul on paha olla? Kas sind ehmatas miski?“

Kõige peale raputati pead ja nuteti edasi ja mitte enam nii väga salaja. Siis pidin ta juba autotooli siduma ja tema ette istuma. Ei osanud last kuidagi aidata. Ütlesin talle, et ma kuulan, kui ta on valmis rääkima, aga rohkem peale ei käinud. Mis iganes see ka ei olnud, mis nutma ajas, nälg võimendas seda kahtlemata.

Nii et lasime end restorani juures maha panna, ostsime burgerid ja jäätisekokteilid, ja isusime Opaga koos sööma ja vestlema.

Keset saksakeelset vadinat, pisarad ammu pühitud, teatab BB mulle eesti keeles: „Anu läks kooli ja Sipsik jäi maha…“

037 ehk tivoli… ehk 033 tivoli jätkuks

Meie maja kõrvale pandi kaheks nädalaks ajutine tivoli püsti, eksole. Julgesin siin jätta mulje, et virisen selle üle, et nüüd sama hästi kui tivolis elan. Tegelikult mulle täitsa meeldis, et elu melu sees oli. Eks aitas teadmine, et see ajutine on. Ja muidu on see elu viimasel ajal ju üsna üksildane (loe perekeskne) olnud ja lihtsalt võib tekkida tunne, et kogu muu maailm ongi olemata. Nüüd oli iga õhtu kuulda, et tegelikult ikka elu keeb nii palju kui saab.

Ikkagi hingasin kergendunult välja eile õhtul, kui lapsi magama pannes tugitoolis istusin ja väljast ei olnudki kosta kilkeid ja mütsumist. Rääkimata ootamatust ilutulestikust, mis üks pühapäeva õhtu mu äsja läbi häda magama saadud lapsed mõlemad üles äratas. Huh! Esmaspäevahommikud on niigi kõige raskemad!

Tegelikult tahtsin aga hoopis endale näpuga näidata.

Nende kahe õuduse peale, mis meie kodurõdult paistavad, me minna ei kavatse: sellised 80-meetrised tornid, mille ümber toolis keerutada võib /…/.

Postitus 033

Võite juba arvata. Muidugi läksin.

Saatsin tivoli eelviimasel päeval Härra lastega hüvastijäturingile. Ise jäin koju kartuleid koorima. Töö tehtud, heliseb uksekell.

Härra: „Lapsed väga tahavad ikka selle suure peale ka minna. Viimane võimalus ju sel aastal. Ma võiks minna, aga iga lapse kohta peab olema üks täiskasvanu ja ma ei taha kaks korda käia. Pealegi on nõme üks laps alla ootama jätta.“

Ise ma neid lapsi nii palju tegin, nii et mis mul muud üle jäi.

Istusin karussellitoolile, mis tõsteti 80 meetri kõrgusele maapinnast ja mis tempot muutes ümber telje pöörles. Ma iseenesest ehitusinsenere usaldan ega kartnud, et tehnika just sel hetkel alt veab. Aga mingit mõnu ma seal üleval lenneldes ka ei tundnud. Külm, tuuline, kõle, ebamugav, mingitmoodi ikkagi hirmus ja täielikult ebavajalik. Hea, et ma inimene olen, mitte lind, mõtlesin, kui jälle alla lasti.

Kahju muidugi, et ma ei osanud sõidu üle rohkem elevust tunda, et lastel selle võrra elamus rõõmsam oleks olnud.

Aga üldiselt oli neil tivolist rõõmu küll. Ja vist isegi mul.

036 igavesti baleriin… ehk 032 jätkuks

„Mamma, kas ma võin nüüd igavesti käia balletis? Ma mõtlen, et mitte kogu aeg, aga siis, kui ballett on.“

„Me tegime sulle lepingu, jah, võid nii kaua käia, kui sulle enam ei meeldi, siis lõpetame lepingu ära.“

„Mulle ei meeldi, kui on koroona läbi. Ma käin nii kaua, kui koroona on. Okei? See on kaval, eks? Sest mulle meeldib balletis. Ma tegelikult vaalin* Paluccat, aga siin on ka hea.“

Nüüd ma siis tean, mis BBd veenis, et ta Piitsa juures balletitunnis tahab käia. Piits nimelt nurises tol esimesel korral, et koroona tõttu on kõik asjad segi paisatud ja ÜHTEGI ESINEMIST EI OLE. See pidi BBl pirni põlema panema. Ahhaa! Kui esinema ei pea, siis ma tahan küll tantsutrennis käia.

Kaval tõesti.

Ma niikaugele ei läheks, et ma sooviks, et koroonaolukord kauem kestaks. Nii inetu ma ikka ei ole. Aga ma vaikselt loodan, et võtab tükk aega, enne kui lasteesinemisi jälle korraldama hakatakse. Ja et selle aja peale on BB nende osas meelt muutnud.

*See on BB erisõna, antud kontekstis “eelistan”. See pärineb saksa sõnast „wählen“ (hääldub: veelen), mis tähendab „valima, eelistama, hääletama“ ja BB kasutab sõna kõigis neist tähendustes. Kuigi samast sõnast peaks tulenema ka eesti „valima-valida-valin“, siis BB ütleb ikka „vaalima-vaalida-vaalin“. Mis paneb hoopis mõtlema soome sõnale „vaalit.“

036 Lumpi

Sipsiku kinofilm jõudis kohaliku lastefilmifestivali raames ka meie kinosse.

Õnnetuseks oli ainulinastus meie kodukinos hommikul vara. BB pidi koolis olema ja ka väikevenda ei tahtnud ma terveks päevaks selle pärast koju jätta. Esiteks pidin ma tol päeval jõudma ka tööasju teha, teiseks oli kohalikus ajalehes programmi juurde märgitud „fast asuverkauft“ ehk „sama hästi kui väljamüüdud“ ja ma lõin põnnama, et äkki ei saa pileteid.

Poleks pidanud lööma, sest nad olid pileteid müünud ainult ühele suuremale lasteaiarühmale.

Nii ma seal siis istusin, üksi ühe suurema lasteaiarühmaga: vaatasin Sipsikut, lugesin Raggie’t ja kuulasin Lumpit. Just nii. Sest film oli eesti keeles (Sipsik), sel olid ingliskeelsed subtiitrid (Raggie) ja kinosaali nurgas istus onu mikrofoniga, kes filmile otse tõlke peale luges (Lumpi). Onule läksin pärast ekstra aitäh ütlema, sest kuigi ta paaris kohas pausi vales kohas tegi, oli ta töö ikka üsna imetlusväärne.

Film ise oli muidugi äraütlemata armas.

035 mina ei taha mölakat kasvatada

Kuna ma olin parajasti just lugemas raamatut ühest üksikemast, kes lapse kasvatamisel minu eksperthinnangul (khm-khm) kõik valesti tegi, siis ma rääkisin muidugi RSSiga väga hoolikalt sellest, miks nii juhtus, et ma talle ei lehvitanud. Vabandasin, et ta pidi vaatama, kuidas ma lahkun ja vastu ei lehvita. Ütlesin, et mul olid muud mõtted juba peas. Tunnistasin, et minust oli inetu nii käituda. Küsisin, ega tal väga kurb ei olnud, et ma teda niiviisi ignoreerisin. Rääkisin talle ka, mis mõtted mul peas olid. Et lasteaias vaestele lastele süüa kogutakse ja ma üritasin nuputada, mida me peaks neile viima, sest me tahame ju ka aidata.

RSSi resolutsioon: „Muidugi ma annan andeks, mamma. Ja me võime viia küpsiseid ja ketšupit, eks? Ma ei olnud väga kurb. Kõik on hästi.” Ja siis hetke pärast: “Aga homme pead sa kindlasti minu peale mõtlema ja vastu lehvitama. Okei?“

Too homme ehk täna läks nii, et panime parajasti küpsiseid ja ketšupit annetuskärusse, kui kasvataja tuli ja RSSi kiiresti rühmatuppa hommikusele kogunemisele viis. Ei jäänudki ta mulle lehvitama. Aga… me olime kodunt nii rutuga väljunud, et tema seljakoti maha unustanud. Seljakotis oli tema pidžaama ja õhtuoode. Mõlemat oli vaja. Lubasin, et toon need ära. Pesu lappimist ja triikimist saab ju ometi selle võrra edasi lükata.

Kui ma ennelõunal uuesti lasteaeda jõudsin, oli suurem seltskond aias mängimas, RSS aga toas. Läksin talle ütlema, et olen asjad ära toonud, saime veel kallistada ja ajasime selle lehvitamis-asja ka korda.

See raamatu-üksikema kallistas ka oma poega ja lehvitas talle lahkudes, aga hoolimata sellest armastusest, suutis ta oma kasvatusotsustega kohati mul silmad ikka üsna suureks ajada.

Nt üsna loo alguses on hetk, kus 6-aastane poeg magama jäämisest keeldudes vihaselt ütleb: „Emme, ma vihkan sind.“ Ja ema ütleb selle peale lihtsalt „Head ööd“ ja lahkub toast.

Okei. Võib-olla tundus tol hetkel ignoreerimine parim strateegia. Sest vahel võib nii olla. Aga sellele ei järgnenud mingit reflektsiooni ega hilisemat arutelu. Lisaks kordus sama skeem raamatu jooksul veel 3-4 korda. Üksikema lasi lihtsalt tuima näo ja külma kõhuga poisil end välja elada, ega üritanudki aidata tollel oma tunnetega toime tulla või neid mõista.

Sama kordus siis, kui poiss pärast pikka ja ohtlikku haigust jälle koju sai ja siis seal laamendama hakkas, sest tal arusaadavalt oma emotsioonidega raske toime oli tulla. Ema lasi sel lihtsalt juhtuda. Ootas, kuni olukord lahenes ja siis ostis poisile šokolaadi. Kõik.

Selle peale hakkasin nüüd mina lugema raamatut lastest ja ajudest. Seda julgen soovitada ka.

See räägib sellest, millised ülesanded aju erinevatel osadel on ja mismoodi saab neid osasid paremini koostööle õhutada. Ja millist strateegiat (ignoreerimine, lohutamine, loogika, koostöö, probleemilahendamine jne) millisel hetkel kasutada. Tollel raamatu-üksikemal oleks seda kõike väga olnud teada vaja. Mõlemas raamatus on öeldud, et pärast traumaatilist kogemust (ohtlik haigus) on normaalne, et lapsel sassi kammib. Aga ignoreerimise asemel (a la Üksikema) tuleks pakkuda lapsele esmalt tuge – keskkonda, kus lasta primitiivsel aju osal end välja elada – ja siis aidata probleemiga tegeleda. Rääkida tema tunnetest ja hirmudest. Mõelda koos välja, mismoodi nendega tulevikus paremini toime tulla. Sel hetkel, kui primitiivsus lokkab, aitab ainult hellus. Pärast võib tänitada ja loogiliselt läheneda.

„Lapsevanem peab olema nagu vetelpäästja, kes ujub kohale, uppujast kinni võtab ja ta kaldale aitab. Kui oht möödas, siis võib soovitada järgmisel korral mitte nii kaugele ujuda või arutleda selle üle, miks selline olukord üldse tekkis. Ja et kas kedagi karistama või premeerima ka peab. Uppumise hetkel loogika ei mõju (sellega teleb teine aju osa). Ei ole ka mõtet ei karistusel ega preemial. Ignoreerimisel ammugi mitte.“

Aga kui see vetelpäästja lihtsalt kaldal passib? „Head ööd“ ja uks kinni. Oeh.

Ma olen muidugi ekspert-ennustaja ka ja ma võin öelda, et sellest poisist kasvab üks mölakas. Selline, kes ei mõista ei enda ega kellegi teise tundeid. Kes ootab ainult vaikust ja šokolaadi.

Teoorias olen ma tugev. Kui mu enda primitiivne aju osa üle võtab, siis hoidke oma hellus endale. Šokolaad ammugi.