042 sohvasaaga

Kuna me Dresdenist ära kolides oma vanad nõukaaegsed oranžid (jah – oranžid!!!!) sohvad minu suureks rõõmuks jäätmekäitlusjaama viisime, oli meil uude koju plaan uus sohva osta.

Otsustasime lahtikäiva kasuks, et külalised ka ööseks saaks jääda. Tahtsime sellist, mis oleks L-kujuga, et saaks lebotada ka. Toa mõõte arvestades ei tohiks tagumine sirge üle 2,2 meetri olla, äärmisel juhul 2,5. Büdžee ei olnud ka kõige õnnetum.

Tundus lihtne ja teostatav.

Pärast neljandast suurest mööblipoest väljumist, hakkasime kergelt ahastama. Viiendas ei olnud ka ühtegi, mis läbi häda meeldinud oleks. Läksime kuuendasse, mõlemad tujust ära ja pahased. Hakkasime kaklema. Pöördus meie poole võltsilt naeratav teenindaja: “Kas saan kuidagi aidata?”

Mina: “Kas te mõnda lahutusadvokaati teate?”

Teenindaja kohmetus, Härra leebus. Istusime ühele sohvale maha ja lähtestasime ajud ja olekud. Vaatasime uuesti üle selle poe Härra “lemmiku” ja minu “lemmiku”. Otsustasime, et me peame otsustama. Nii et valisime minu lemmiku. Mitte seepärast, et ma lahutusega ähvardasin, see oli ainult üks kehvemat sorti nali. Rohkem seepärast, et Härra oli juba leebunud ja Härra “lemmik” oli väga kole ja ei sobinud meie korteriga ja minuga ja üldse, kuidas tal saab olla nii hea maitse naiste, aga nii halb maitse kõige muu osas, ja kas TEMA mõnda lahutusadvokaati teab!

Niisiis. Tellisime tolle sohva ära. Ilusat vanaroosat karva, et meie elutoa muude mööblitükkide (ja minu)ga hästi sobiks ja rahunesime üleüldiselt maha. Mööblipoe teenindaja naeratas nüüd natuke vähem võltsilt ja lubas: “kaheksa nädalat, maksimaalselt üheksa.”

Ootasime kümme, siis helistasime mööblipoodi. “Mis? Tegelt? Me ei tea midagi? Ah, et ei olegi veel toodud? Oot. Noh, ma ei tea, siis meie tarnija ei ole seda tellimust täitnud. Mis me sinna teha saame? Ups. Sorry. See on ju tarnija probleem, mitte meie oma, nii eks oodake veel.”

“Kuidas, palun?”

Härra kirjutas veel paar kirja ja helistas veel mõned korrad ja sai lõpuks lubaduse, et novembri lõpuks saame sohva kätte.

Seni on meil elutuba üks suur tantsu/mänguplats. See tegelikult ei häiri. Lapsed kasutavad platsi meeleldi. Näiteks on sinna kõigest viimase kahe nädala jooksul ehitatud Lego-linn, täisekraankino kõigile kaisuloomadele, telestuudio, kus filmitakse ilmateadet (kui RSS teadustab, on alati lund oodata) ja hotellituba.

Hotellitoaga läks nii, et selleks ajaks, kui nad hotellivoodit proovima hakkasid, oli BB juba üsna väsinud. Nii väsinud, et jäi voodit proovides magama. Ma ei hakanud äratama ka, mõtlesin, et ärkab ise, kui kõva hakkab. Vend ootas mõnda aega, et kas õde saab voodi proovimisega ühele poole, tõi talle kenasti karu kõrvale ja mängis kannatlikult muude asjadega. Lõpuks ütles: “Ah, mamma, ma lähen teen ka parem ühe väikese uinaku. Vaatan, kuidas hotellivoodi ooo-ooo-oon.”

Oli vist hea, sest vend jäi ka hetkega magama. Ja nii nad seal hommikuni põõnasid, keset põrandat. Hommikul hõiskasid, et nii hästi pole nad ammu maganud ja kas nad võiks järgmisel ööl ka palun-palun-palun elutoa põrandal hotellis magada.

Mina mõtlen, et peaks mööblipoele selle foto saatma ja süüdistama neid selles, et meie õnnetud lapsed juba mitmendat kuud kõva põranda peal magavad, sest nemad oma tarnijaid hallatud ei saa.

041 isolatsioon

Meile kuulutati ka novembrikuuks uus isolatsioon välja. Käskimise asemel see kord küll „soojalt soovitati“. Selline light-versioon pidi olema. Mina sain aru, et koolid-lasteaiad-toidupoed jäävad lahti, aga kõik teised kohad peaksid lukku minema. Kõik mitte-hädavajalikud poed kinni ja kõik vähegi-võimalikud töökohad jälle kodudesse.

Ometi on lahti ka kõik riide-, kinga-, kosmeetika- ja nännipoed. Restoranidest saab toitu kaasa osta või koju tellida.

Nii et meie isiklikule elule oli seni uue isolatsiooni ainuke mõju see, et kõik meie trennid jäid ära: Härra ei saa enam kuus päeva nädalas vutti taguda, BB balletitundi pole ja RSS ootab väga vapralt ikka veel, millal ta esimest korda jalgpallitrenni saab  minna. Ise on ta asja osas üsna stoiline, minul on aga järjest piinlikum ja kurvem. Piinlik seepärast, et sama vanana oli BB juba kaks aastat balletitrennis käinud, ja kurb seepärast, et ma näen, kui väga tal seda vaja oleks. Nii kehale kui vaimule.

Minu töö on endiselt kodukontoris ja trenn üksi pargis, nii et selles osas ei muutunud midagi.

Täna olin just ennelõunasele pargijooksule lipanud, kui telefon helises. „Tere! Helistame lasteaiast. RSSi grupis on mitu positiivset koroonajuhtumit. Paneme lasteaia kinni. Tulge talle nii kiiresti järele, kui vähegi võimalik.“

Ma olin higine, sibulamahl peas*, taskus ei maski ega desinfitseerimisvahendit. “Nii kiiresti, kui vähegi võimalik” ei tundunud kuigi kiiresti võimalik olevat. Jooksin ikkagi kõigepealt koju, pesin juuksed kolm korda kiirustades šampooniga üle, haarasin maski ja tõttasin lasteaeda.

Majast välja poega õnneks veel visatud ei oldud, aga paistis, et teised vanemad ei olnud pidanud sibulamahla juustest välja pesemisele aega raiskama. RSS oli üks viimastest. Nüüd peame välja mõtlema, kes meist ja kui kauaks päris koduseks jäävad.

*See pidi aitama juustel kasvada. Ma ei tea, kas mõjub ka, proovisin alles esimest korda. Pikemaid juukseid ma eriti ei taha, aga mul hakkab kohati asi juba üsna hõredaks kuluma. Lootsin, et äkki aitab selles osas ka. (Kusjuures, selles hõrenemises võib suuresti olla süüdi see, et viimased viis aastat on mul olnud laps, kes annab unesoovist märku sellega, et tuleb minu juukseid kiskuma. Mitte lihtsalt keerutama, vaid konkreetselt välja kiskuma.) Seni võin vaid kinnitada, et lõhnab uhkelt. Sibula järele, muidugi. Ka pärast šampooni.

040 ehk koolivaheaeg

Meil oli vahepeal kahenädalane koolivaheaeg. Eesti me siiski ei jõudnud, nagu mõned teist tõenäoliselt tähele panid.

Nii et reisisime hoopis Saksimaal ringi. Käsime Leipzigis ja Dresdenis. Lapsed käisid kohalike vanadega ka Baierimaal metsas müttamas. Mina võõrustasin külalisi. Ühekaupa ja ettevaatlikult.

Nüüd on mul vannituba musta pesu ja postkast meile täis. Ja Saksamaa pandi jälle isolatsiooni. Koolid ja lasteaiad jäid küll esialgu avatuks.