052 ehk aasta viimane nädal

Sattusin hiljutisel Insta-rallil nägema videot ühest naisterahvast, kes luges ette oma selle aasta jaanuaris antud uueaastalubadusi ja naeris nii, et pildus pisaraid. Alustas sellega, et valas omale umbes pool liitrit veini klaasi: „Excuse this, but I’m in a middle of hittng rock bottom.“ Ta oli  lubanud sel aastal vähem juua ja rohkem dieeti pidada, vähem nutta, uus töökoht hankida, rohkem reisida ja rohkem suhelda. Kõiki neid asju, ühesõnaga, millele COVID-19 kriipsu peale tõmbas. Nuta-naera-köhi-verd-olukord tõepoolest.

Ma olen ka suurepärane eesmärkide püstitaja. Aga minu eesmärgid olid sama hästi kui viirusekindlad. Lubasin lugeda ja lugesin, lubasin joosta ja jooksin. Jooksueesmärk sai sealjuures tänu koroonale juba juunis täis, nii et suvel ei jooksnudki mitu kuud (kuum oli kah), aga sügisel võtsin end jälle kokku ja praegu on täitsa viisakas 2-3 korda nädalas rütm tekkinud. Lugemiseesmärk sai ka piisavalt vara täidetud, et jäi veel aega kõik loetud raamatud üle lapata ja vähe järele mõelda. See oli väga meeldiv.

Muidu läks meie 2020 nii:

  1. Koroonaviirusesse ei haigestunud (ptüi-ptüi-ptüi)
  2. Härra sai ametnikuks ja täiskohaga tööle
  3. Kolisime Dresdenist Zwickausse
  4. BB läks kooli
  5. RSS sai viis, BB seitse, mina hakkasin retinooli kasutama, sest peeglist hakkas 57 terendama…
  6. Reisisid ainult lapsed, kui lubatud oli; meie Härraga liidumaa piiridest ei väljunud
  7. Mina jõin kindlasti rohkem, kui aasta varem, peamiselt veini ja džinni
  8. Dieeti ei pidanud, aga vältisin ikka rafineeritud suhkrut
  9. Tööd tegin rohkem, kui aasta alguses plaanisin
  10. Suhtlemine on mul juba pikemat aega digitaalne, aga sel aastal õppisin Zoomi kasutama

Nii et tegelikult pole see 2020 meile isiklikus plaanis kõige hullem olnud. Imelik ja teistmoodi küll. Ja kuidagi isegi hea meel on, et läbi saab. Mis siis, et homme täpselt samasugune päev on, kui täna, et miski ei tõota, et 2021 kuidagi parem tuleks, kui 2020. Aga vähemalt isiklikus plaanis on mulle alati aastavahetus just selle pärast meeldinud, et see annab hea võimaluse oma elu pikslid üle vaadata ja läbi mõelda, mis oluline on, nii suures kui väikses plaanis. Peamiselt loodan sellele, et ma ei pea millagi järgmise aasta jooksul alustama postitust faasiga: “Excuse this, but I’m in a middle of hittng rock bottom.”*

*Vabandage, aga ma olen alla käimas.

051 isolatsiooniprojekti ülesanded

Niisiis. Kellel elu igav on, siin meie isolatsiooniprojekti 10 esimest ülesannet:

  1. Võidab see, kes rohkem kartuleid sööb. (Ma palusin Branjel nimetada kolm lemmik juur/aed/köögivilja ja valisin neist selle, mida mulle ka süüa meeldib ja mida oli mõistlik lugeda. Herneste loendamine tundus tüütu.)
  2. Võidab see, kes rohkem lehekülgi läbi loeb. (Siin oleks võinud luule- või lasteraamatu valida, aga lugesime mõlemad – aumeeste värk ikka – seda raamatut edasi, mis parajasti pooleli oli.)
  3. Võidab see, kes kõrgema torni ehitab.
  4. Valmista lumememm. (Siin oli vaja neutraalset hindamiskomisjoni, kasutasime selleks sotsiaalmeediat.)
  5. Lase võimalikult paljudel inimestel oma nime öelda/joonistada/kujutada. (Mina tegin paar videot pereliikmetest minu nime ütlemas, Branje pere ja sõbrad esinesid muuhulgas kalligraafia ja lauludega ja olid äärmiselt loovad.)
  6. Võidab see, kes rohkem sammub. (Sammulugejad on ju niikuinii taskus.)
  7. Võidab see, kes vähem sammub. (Aumeeste värk, nii et hoidsime sammulugejaid ka kodus taskus.)
  8. Võidab see, kes rohkem õhupalle täis puhub.
  9. Võidab see, kes paneb selga kõige rohkem erinevaid värve. Loevad ainult värvid, mis on korraga nähtaval. Boonuspunkt sellele, kes värvilise komplektiga ka avalikkuse ette ilmub (nii palju, kui see praegustes tingimustes võimalik on).
  10. Võidab see, kes joob kõige rohkem vett.

Me mõtlesime kõik ülesanded enne välja, aga loosime igal õhtul, mida järgmisel päeval teha. Hea, kui ei saa liiga palju ette planeerida. Kuigi oleks parem olnud, kui Branjel oleks olnud aega õhupalle varuda.

Igal juhul lõbu jätkub. Leidke kaaslane või paar ja tehke ka!

Järgmised kümme avaldan kümne päeva pärast, kui meil need läbi tehtud.

050 õhupallimeri

Täna puhusin 50 õhupalli täis. Või noh, 49. Ühte ei saanud päris täis, sest sellel oli auk sees.

Grupeerisin värviti, et saaksin tõestada, et tõesti 50 täis puhusin (kui on värvilised grupid, on lihtsam petta). Aga ülesanne läks meil ikka vett vedama, sest Branje ei suutnud isolatsiooni-aegsest piiratud kaubandusvõrgust õhupalle üldse leida. Punkt tuleb ikka mulle, aga mõru maitsega.

Lapsed said terve päeva pallimeres mängida ja tegid vist ainult ühe või kaks katki. Keegi peab täna sohval magama, sest õhupallid magavad BB voodis:

049 isolatsiooniprojekt

Torni ehitasin (postitus 047) peamiselt selle pärast, et me läksime Branjega ametlikult hulluks. Tuli jälle isolatsioon ju. Temal tuli jälle armuvalu ja seebiooper ja ahastus. Minul tuli neli nädalat kodukontorit kolme satelliidiga. Ja jõulud. Ja nii.

Nii et otsustasime teineteisel meelt lahutada ja mõtteid mujale ajada. Mõtlesime välja nelja nädala jagu tobedaid ülesandeid, milles võistleme. Tolle päeva ülesanne oli arusaadavalt: „Ehita torn. Kõrgem võidab.“ Tema võitis. Ühel päeval sõin seepärast näiteks 23 kartulit (võitsin). Ühel teisel päeval pidime hästi palju kõndima (tema kõndis 26 000 sammu!) ja järgmisel päeval nii vähe, kui võimalik.

Tore on see, et kogu pere elab aktiivselt minu ülesannetele kaasa. Lapsed küsivad kohe hommikul, mida ma täna tegema pean ja kas nad aidata saavad. Näiteks too päev, kui palju kõndima pidime, tulid minuga õhtusele jalutuskäigule, et ma ikka 20 000 sammu täis saaks. Sellel järgmisel päeval teenindasid mind ja tõid mulle asju kätte, et ma mööda tube ringi ei peaks jooksma. Härra pakkus korduvalt, et võib mind süles tassida, ja sõidutas loomulikult ka toidupoe juures nii “treppi” kui võimalik oli.

Laste senine lemmik oli päev, mil ma lumememme pidin ehitama. Lund meil, loomulikult, ei ole. Nii et tegime ise: söögisoodast ja juuksebalsamist.

Üle kahekümne lolluse on veel teha jäänud. Mina olen põnevi. Ahjaa, seis Branje ja minu vahel on praegu 4:3 mulle. Jaanuaris selgub, kes võidab. See saab kaotajalt kingituse, mis maksab täpselt nii palju, kui võitjal punkte on.

048 raamatuaasta edukas lõpp

Jaanuaris lubasin, et loen see aasta 42 raamatut läbi. Lugesingi.

Ma ei leia, et A. D. Milleri Snowdrops eesti keelde oleks tõlgitud, aga eesti lugeja oskaks asja hinnata. Tegevus toimub Moskvas ühe briti pilgu läbi. Meie inimene on seda vene hinge terve elu vaadanud ja seepärast juba on huvitav. Teisalt on ka põnev. Ja kolmandaks on jube hästi, sellise tugeva „häälega“ kirjutatud. Minu jaoks läks see absoluutsete lemmikute riiulile. Tõeline maiuspala.

Mhairi McFarlane’i If I Never Met You oli minu selle aasta suurim üllatus. Ootasin tavalist laadnat naistekat, aga armusin mõlemasse peategelasse ja elasin neile südamest kaasa.

Paul Murray The Mark and the Void oli äge. Ja informatiivne ka. Panganduskriisi telgitagustest. Ja toimus Dublinis, kuhu mu süda ikka kutsub, aga jalg saanud pole.

Ned Vizzini It’s Kind of a Funny Story räägib poisist, kes ei saa veerand-elu-pingega hakkama ja selle pärast end psühhiaatriakliinikusse laseb panna. Lihtne lugemine, aga väga südamlik ja toores.

„Kerge on tappa“ on parim Agataha Christie, mida mina lugenud olen. Mu lugemispäevik kinnitab, et ma olen neid lugenud 35. Kuigi pean tunnistama, et see konkreetne meeldis pigem kirjanduslikust kui kriminaal-aspektist. Mingi väike petetusetunne jäi külge. Vahel temaga jääb. Näiteks “Chimnesy saladuses” on see grandioosne. Ta lihtsalt tõmbab tillist. Ärge seda lugege. Aga „Kerge on tappa“ on küll lugemist väärt. Kuigi minumeelest nimelt selles oli tõlkija arvanud, et keegi sõi kala ja kartulikrõpsu!

Liasks lugesin veel mõned Agatha Christied, veel mõned naistekad, ühe vesterni, paar trillerit (nt Kingi The Shining, mille kohta on mul öelda ainult üht: SEE EI SAA OLLA JOEY LEMMIKRAAMAT! EI SAA! MINA EI USU! KUI PALJU KINGI AGENDID „SÕPRADE“ PRODUTSENTIDELE MAKSID SELLE EEST!? AHH! SEE EI OLE JOEY LEMMIKRAAMAT.), paar mitte-ilukirjanduslikku teost (nt Standage Uncommon Knowledge oli huvitav, aga ka Harari ja Rosling, kellest viimane on tegelikult armsalt positiivne kogu maailma ja selle tuleviku suhtes, seda tasub pikkadel pimedatel sügispäevadel lugeda; Kay This is Going to Hurt valgustas praegu aktuaalset haiglaarsti igapäevatööd.)

Kätte jäi igasugust huvitavat, aga peamiselt inglise keeles. Saksa keeles lugesin vist ainult ühe raamatu ja eesti keeles kolm, kui Agatha Christiet ei arvesta.

Igal juhul oli põnev ja intensiivne lugemisaasta. Kokku 42 raamatut 50 nädala jooksul. Olen rahul. Lugemispäevikusse on tehtud sissekanne 861 ja järgmisel aastal loodan 900 kätte saada. Aga oluline on ikkagi see, et meel oleks lahutatud ja ajul huvitav.

047 raamatutorn

Et mul ikka aega ei jääks blogida ja kogu aeg midagi tuuseldada oleks, siis ehitasin täna torni. Sellise:

Tornis on kõik minu läbi loetud raamatud, mis ma seni säilitanud olen. Kuna reaalsus on aga selline, et korter ei ole raamatukogu, siis raamatuid riiulisse tagasi kraamides vaatasin väga kriitiliselt, millise ma sinna panen ja millise mitte. Kogunes terve pütitäis, mis tagasi riiulile ei saa. Nuuks. Parema meelega ma neid tänavale ei viskaks, ega prügimäele. Nii et kuulutan kõigepealt siin.

Sellised raamatud jäid üle.

Kui kellelgi on mõne või mitme vastu huvi, andke mulle mingil kaasaegsel moel sellest märku. Raha ei taha, aga saatmise võiks saaja kinni maksta. Kuni viie kilo eest küsib Deutsche Post 18 eurot, kui ma ei eksi.

046 jõulutunne

Meie tahame küll jõulutunnet. Seepärast on kodus nii:

Jõulukalender on lastel see kord selline kingikuhi. Pühapäeval käis Nikolaus meie puhtaks küüritud vanu papusid täitmas. Mahla (loe: alkoholivaba hõõgveini) kuumutame nii tihti, et tuba alati hästi lõhnaks, ja jõulukampsuneid kanname ka. Esimene piparkoogitegu on ka juba ette võetud (taina tegin ise, roosuhkruga) ja olen leidnud ka paar kõrgemat kohta, kus saab turvaliselt küünlaid põletada. RSSile meeldib neid nimelt väga ära puhuda.

045 hommikune jõululinn

Jõuluturgu sel aastal arusaadavatel põhjustel ei ole. Selle asemel on turuplatsile pandud üles väikesed muinasjutuputkad. Igas vitriinis on välja pandud mingi tuntud muinasjutt. Kui nuppu vajutada, saab sellest lühiversiooni kuulda ka.

Tegelikult on linna peal paar sellist putkat ka, kust saab hõõgveini ja jõulutunnet osta, aga ma ei ole nende juures kuigi palju inimesi näinud. Mask peas ju raske hõõgveini juua. Ma ei tea, mis asi jõulutundega on. Kas seda on kõigil niigi palju või seda lihtsalt ei tahetagi see aasta.

044 sohvasaaga lõpp ehk sohva sa ka!

Heihoo! Meie sohvasaaga on lõppenud sellega, et meil on tõepoolest elutoas sohva! Just selline nagu välja valisime.

Üllatusi oli veel.

Number 1: Helistati ja öeldi: “Tere päevast, toome teile järgmisel neljapäeval sohva koju. Kas võiksime aadressi teada?” Meie arvates pidime me sohvale ise mööblimajja järele minema. Telefonis kinnitati, et kohaletoomine on viivituse eest vabanduseks. Kui meile sobib. No sobis.

Number 2: Helistati kolmapäeva hommikul kell 7:15 ja öeldi: “Me oleme nüüd poole tunni pärast seal. Olete kodus?” Me ei olnud. Härra oli juba kooli jõudnud ja mina tatsusin koos lastega kooli ja lasteaia poole.

Number 3: “Palun olge valmis sohva eest maksma ka.” Natuke olime juba ette maksnud, aga üks paras pirakas summa jäi veel maksta. Ülekanne ei ole arvestatav maksmisviis. Kas kohalik (Saksa) deebetkaart või aus sularaha. Mul polnud kumbagi. Minu välismaised (Eesti) deebet- ja krediitkaart ei sobinud kumbki. Aga kraapisin ikka raha kuskilt kokku.

Number 4: Sohva saabus tükkidena. Niiviisi:

Vaatasin sellega mõnda aega tõtt ja otsustasin siis, et on ainult üks võimalus. Opa. “Hei, Opa! Mis täna teed? Mulle toodi just sohva ja ma hakkan seda kokku panema. Kas tahad kaasa teha? Noh, kui sul paremat plaanis pole muidugi.” Opa ajas oma pakilised asjad ära ja tuli kaasa tegema. Hea on, et tuli, sest üksi oleks väga nõme olnud. Aga oodata, kuni Härra lastega koju tuleb ja siis laamendama hakata, tundus aktsepteerimatu.

Number 5: Lapsed leidsid, et nemad peavad ilmtingimata nimelt sohval magama. Ma ei leidnud, miks vastu olla. Käib ju teine voodiks lahti, et kauged külalised kauemaks saaks jääda.

Nii et kui jälle lendama lastakse ja meist keegi enam nakkusohtlik pole, tulge sohvage ka!

043 karantiin

Kuidagi suutsime üle elada väikevenna karantiini. Juba esimesel päeval tegime kõike.

Teistel päevadel toimusid sama variatsioonid. Kartsime alguses, et sellest võib saada üsna suure digi-tarbimisega nädal noormehele, aga õnneks siiski mitte. Telekat meil endiselt ei ole, sest sohva… Ja lapsed pääsevad internetti läbi minu vana arvuti, mis õnneks omadega nii palju tuksis on, et kiiresti üle kuumeneb ja pildi tasku paneb. Noormess on sellega juba harjunud ja ütleb stoiliselt: “Ah, mul ükskõik, teen siis parem midagi muud” ja läheb jalgpalli mängima või autosid veeretama või Lego-kasti juurde. Kuigi teeb ka vähem-stereotüüpseid soorollil põhinevaid valikuid. On ennast printsessiks riietanud, minu meiki käinud katsetamas ja isegi küünelakki küsis proovida. Miks mitte?

Mis karantiini puutub, siis mõned päevad pärast selle algust saabus koju kiri terviseametilt, kus meie suureks rõõmuks kinnitati, et karantiinis on ainult RSS, üljäänud pere ei tule isoleerida. Mis muidugi muudab väikevenna karantiini mõnevõrra mõttetuks, aga… eeldati et karantiin näeb välja nii:

Karantiini määratud pereliige peaaks olema eraldi toas ja igal juhul tuleb temaga üritada vähemalt 150 cm vahet pidada; ta peab sööma erinevatel aegadel, kusjuures tema järel on vaja desinfitseerida kõik söögipinnad; mingil juhul ei tohi väljuda korterist pinnale (nt trepikoda), mida kasutavad ka teised maja elanikud, kes ei kuulu leibkonda. Kõike seda kaks nädalat ja ilma kobisemata.

Lisaks oli vaja pidada päevikut, kuhu märkida muuhulgas tema iga päeva kehatemperatuur (kuidas ma seda mõõdan, kui ma talle ei lähene?) ja kontaktid teiste isikutega (kuigi peale pere liikmete ei tohtinud ta teistega kohtuda). Erandkorras oli lubatud erakorraline arstiabi mitte-koroonaga seotud juhtumitel, aga selle saamiseks tuli enne erakorralise arstiabi saamist terviseameti luba saada. Kui mu viieaastane tõesti ise oma söögid oleks pidanud valmistama, siis oleks mul seda erakorralist arstiabi vaja võinud minna küll. Aga ma ei kujuta ette, et ma jookseks terviseametile taotlust kirjutama ja paluma luba kiirabi kutsuda, sest kui kiirabi vaja on siis on vaja KIIRabi.

Ma ei tea, kui raske on ühel ametnikul saada aru tõsiasjast, et viieaastast poissi ei saa hoida pereliikmetest pooleteise meetri kaugusel, eraldi toas ja eraldi toidurežiimil. See on nonsens.

Aga kuna minu elu siin on niikuinii sama hästi kui karantiin (hellõu, kodukontor!), siis karantiinisime RSSiga mõnusasti* koos. Ilma kiirabita.

*Töös tegin sageli pikki pause autokaartide mängimiseks või koridoris jalpalli mängimiseks. Aga kodutööde jaoks oli mul vähemalt assistent.