061 järgmised ülesanded

Jaanuaris oleme oma meelelahutuslikke võistlusülesandeid vähe rahulikuma tempoga lahendanud. Mõne jaoks kaks päeva jätnud, mõnel päeval lihtsalt pausi teinud. Lõbus on ikka ja seda vaheldust on väga vaja, aga ei saa end sellega survestada ka.

Järgmised 10:

  • Võidab see, kes teeb päeva jooksul rohkem kõhulihaseharjutusi. Alustasin hommikul vara ja proovisin ikka iga tunni või paari pärast jälle mõned teha. Päeva jooksul kogunes 300 kokku ja õhtuseid oli ikka päris raske teha. Branje oli tublim. Noh, ta on paremas vormis ka.
  • Võidab see, kes sööb päeva jooksul rohkem õunu. Kui ma alustasin meie komöödiat sellega, et sõin 23 kartulit ära ja vaatasin järgmisel päeval unistavalt kartuli poole, siis õunadest hakkab mul praegu veel kergelt iiveldama. Seitse tükki pressisin sisse ja mitte grammigi rohkem poleks suutnud. Sealjuures oli selleks vajalik, et ma too päev mitte midagi muud ei söö, ainult neid asju, mis aitasid õunal alla minna: hakkisin neid jogurtisse, tegin neist pähklivõiga „võileibu“…
  • Võidab see, kes paneb selga rohkem siniseid asju. Palusin Branjel kõigepealt ülesannet teadmata suvaline värv nimetada. Ta oleks võinud vabalt valida pruuni (mida oleksin pidanud Härra kapist varastama) või musta (millest mul on ainult pesu ja kingad), aga ei – mul vedas, sest Branje valis sinise. Isegi mitte helesinise või meresinise, vaid lihtsalt sinise. Pooled mu riided on sinised (need, mis pole hallid või roosad). Nii et panin neid võimalikult palju teineteise otsa ja oligi valmis.
  • Koosta playlist, kus kõik laulunimed algavad sinu nime esitähega. Kellel rohkem laule, see võidab. Terve päeva nokkisin vahelduva eduga ja sain üsna palju P-tähega laule kokku. Igasuguseid huvitavaid leidsin. Sealjuures ühe Islandi feministidest punk-rokkarite laulu: „Piret!“ Päris lõbus on naiskarvaseid oma nime röökimas kuulata. Isegi Michael Jackson* kahvatuks** nende kõrval.

Otsige Spadabani „Piret“ või proovige, kas see link töötab: https://music.youtube.com/watch?v=ZAoBKriRlik&list=OLAK5uy_l_SnFXF79-JCjyn2gAAJtkEN6SdBg2jzY

*Vihje tema kuulsale loole „Beat it“, mis kõlab nagu „Piret“, kui purjus peaga kuulata. **Kui see võimalik oleks.

  • Kes leiab rohkem nägudega objekte, võidab.
  • Kes lahendab päeva jooksul rohkem sudokusid, võidab. Lahendasime mõlemad 27! Kahtlustame, et see on inimlik limiit. Vaadake, kas saate rohkem.
  • Kes rohkematele inimestele komplimente teeb, võidab.
  • Tee pimedas toas meik. Kes rohkem vahendeid kasutab, võidab. Meik, kusjuures, sai mul selline, et sellega oleks võinud isegi avalikkuse ette ilmuda. Natuke vajas siit-sealt hõõrumist, aga peale minu poleks neid kohti vist ka keegi teine näinud. Ripsmetušši peale kandmine ei olnudki nii võimatu, kui ma kahtlustanud olin, aga tulemus jäi oodatult nõrk.
  • Pildista kirikuid. Mida rohkem, seda uhkem. Meil õnnestus Zwickaust ja 15 kilomeetri raadiusest (sest kaugemale pole lubatud mõjuva põhjuseta minna) 17 kirikut üles leida. Härra sõidutas meid linna peal ringi, lapsed vahtisid aknast välja ja otsisid torne. „Kirik! Papa, seal on kirik!“
  • Joonista GPS-seadmega pilt/täht/number. Kes pikema maa läbib, võidab.

Kümme ülesannet peaks meil veel jäänud olema, aga kui kellelgi mõni hea mõte on, milles me veel võistelda saaks, siis ootan ettepanekuid suure rõõmuga.

060 kummis rind ja märjad jalad

Lubasin ju nüüd hästi tihti jooksmas käia. Et lubadus peetud saaks, panin esialgu eesmärgiks kümme korda kuus. Jaanuari kümme sai täna täis. Sealjuures on kaks nendest jooksudest tunniajased, nii et rind on mul kenasti kummis, tänan küsimast.

Kui täna jooksu-äpp mind pärast jooksu õnnitles, et ma kuu eemärgi kolme-päevase varuga täidetud sain, tegin ühe tähistava 500-meetrise ringi juba tehtud 8,3-kilomeetrisele jooksule peale. Juhuu!

Sealjuures on võimatu joosta jõe ääres kergliiklusteel, mis on nüüd lompkattega jääkamakaks muundunud, või pargirajal, mis on lume-muda-jää-mudarada. Tänavad on ka märjad ja libedad, aga nendel jääb ellu. Noh, kui just auto ette ei jookse. Seda on mul seni õnnestunud vältida.

Igal juhul on tunne, et kui see asi nii jätkub, siis saab minust ühel hetkel see koer Dave Eggersi jutust „After I was thrown in the river and before I drowned”, kes lihtsalt üle kõige maailmas armastab jooooooooooostaaaaaaaa. “Whoo-hoo! I’m a faaast, faast dooog! Watch me go!”

059 lateraalne mõtleja

Kodukoolis on nüüd tänu printerile muidugi mõnevõrra mugavam. Peamiselt küll seepärast, et saab preemiaks värvimiseks pildi välja lasta.

Paaril korral on õnnestunud noort koolilast motiveerida sellega, et olen ülesande endale ka kopeerinud ja siis oleme mõlemad seda oma paberil teinud. Mõnel korral teeb isegi väikevend kaasa. See sobibki BBle kõige paremini. Kui ta targutada saab: „Vaata, venna, tee niimoodi, nii on õigesti,“ läheb töö kõige paremini.

Muidu on peamine probleem keskendumine. Kui BBd midagi huvitab, võib ta lõputult keskenduda. Tunde mingi nikerdamise kallal istuda pole probleem. Aga kooliülesanded on tema jaoks mitte lihtsalt igavad, vaid ka tüütud.

Minu jaoks on aga jõle tüütu pidevalt välja mõelda, kuidas see igav ja tüütu koolitöö huvitavaks teha. See pidev „no kirjuta veel üks ära, jube hästi tuleb välja“ väsitab tohutult. Siis on üks hetk minu mott nullis ja ei tule temal ka enam asjast midagi välja.

Teine oluline asi (lisaks sellele, et ma kehv õpetaja olen), millele kinnitust saanud olen, on see, et BB ei ole lineaarne mõtleja. Matemaatikaülesannet kirjutab ta näiteks nii:

Kõigepealt =, siis +, siis 3, siis 10, siis 7, kokku „3 + 7 = 10“. Või kõigepealt märgid, siis vastus, siis numbrid, või kõigepealt vastus, siis numbrid, siis märgid. Igal juhul mitte lineaarselt, mitte nii nagu peab.

Ma ei tea küll, mida selle teadmisega peale hakata, aga ma pakun, et see on üks põhjustest, miks kirjutamine talle kõige rohkem vastukarva on.

Kuigi peab tunnistama, et oma lõbuks kirjutab ta hea meelega. Jamaks läheb siis, kui tuleb kirjutada vihikusse või paberile, kust õpetaja kontrollib. Justkui õpetaja näeks, et ta kõigepealt E ja I kirjutas ja siis ette ja taha N-id. NEIN! „Aga proua Õpetaja ütleb, et N tuleb esimesena kirjutada!“

Mul on raske talle seletada, et minu meelest võib see vanakooli õpetaja omale vee peale tõmmata. Tulevik vajab loovaid inimesi ja orginaalseid, lateraalseid mõtlejaid. Nagu BB. Aga koolis peab ta käima lineaarses. A pluss B võrdub C.

Koolistress. See kandub muidugi üle ka meie elutoakooli.

Et koolistressi vähendada, üritame vahel ülesandeid ka siis teha, kui telekas käib. Et ei oleks kool lisaks tüütusele ka karistus. Vend on ju kodus ja temal on lasteaed. Mitte, et lasteaed telekaga võrduks, aga nii on teda jällegi kõige lihtsam eemal ja vaiksena hoida. Vahel toimib muidugi ka teise tuppa minemine, aga mitte alati. Täna arvas BB näiteks asjast nii:

“Aga koolis pean ma ka vahepeal proua Õpetajat vaatama. Miks ma ei või siis vahepeal telekat vaadata?”

Nii kirjutabki kõikide võrrandite plussid ära ja vaatab siis, kuidas Garfield lolluseid teeb, ja siis võtab kolmed ja kahed ette ja kirjutab need õigetesse kohtadesse.

Võib-olla pean ka hakkama lateraalsemalt lähenema ja mõned igavad kordavad ülesanded loovamatega asendama.

Mees elab tornmaja ülemisel korrusel. Iga hommik sõidab ta liftiga alla esimesele korrusele. Iga õhtu sõidab ta liftiga ainult pool teed üles, ülejäänu läheb jala. Miks?

058 printeriost

Ma olen saamatu online-shoppaja.

Käin ja tiirutan ja kulutan tunde, et asju ostukorvidesse laduda… ja siis jätan need ikka ostmata. Ma ei kujuta ette, mitu veebipoodi kuskil internetisügavustes ootavad, et ma lõpuks ometi tuleksin ja oma ostukorvi tühjaks ostaksin. Paljud annavad enne ala, kui mina tagasi jõuan.

See ei peaks justkui mure olema – raha jääb ju alles ja kola ei tule koju –, aga tegelikult on mõnikord midagi väga vaja olnud. Siis lihtsalt porisen, et ei ole, aga ostetud ka ei saa.

Nüüd porisesin selle üle, et printimisvõimalust pole. Printimiskeskus ju kinni ja lisaks sellele printeripood ka. Veebi teel tehnika ostmine on tohutu töö. Kuidagi ei tahtnud seda ette võtta. Aga variant “jaluta poodi, räägi müüjaga, too kola koju” riikliku isolatsiooni tõttu ei toiminud. Ja siis teatati, et isolatsioon ei lõpe 10. jaanuaril, tõenäoliselt ei lõpe 10. veebruarilgi.

Nii et kulutasin loendamatuid tunde veebipoodides tuuritades. Kirusin ja vandusin ja lõpuks pigistasin silma kinni ja tegin tellimuse.

Veebipood A saatis ilusa kirja: „Palju õnne, oled ostnud asja. Toome selle sulle koju.“ Kõik hästi. Olin rahul. Tund aega. Siis saatis Veebipood A uue kirja: „Tead, me mõtlesime ümber. Me ikka ei too seda sulle. Põrgatame raha tagasi.“ Mäh? Miks? Okei. Ja nüüd?

Pöördusin Veebipood B poole. Neil oli ka sama mudel olemas. „Palun mulle see.“ Panin ostukorvi, sisestasin oma andmed, liikusin maksma… Veebipood B: „Aa, muide, sinu linna me seda ei too. Tahad kuskile mujale tellida? Vananale Põhja-Eesti?“ Ei! Te olete Saksa pood! Ei!

Veebipood C. „Kas te toote mulle selle mudeli siia linna?“ – „Ikka. Meil on neid laos 20 tükki. Võime ühe ülehomme ära tuua.“ – „Okei. Hästi. Okei. Hästi. Okei. Tõesti? Ikka päris tõesti? Siia linna?“ – „Jaa-jaa, muidugi, ülehomme.“ Jooksin pikemalt mõtlemata maksma, Veebipood A oli raha juba tagasi põrgatanud. Veebipood C saatis meili: „Tänks, saadame selle printeri siis aadressil: Sinu Neiupõlvenimi, teie Dresdeni tänav, Dresdeni linn, Eesti Vabariik.“

Miks?

Ei! Oodake. Nii ei saa. „Teeme nii, et te ei saada seda ajaloolisele isikule olematusse kohta. Proovige see ikka mulle siia saata.“

Homme, mitte ülehomme, helistas DHL-i onu uksekella: „Proua B, teile on SUUUUUR pakk.“

„Ei või olla!“

Oli.

Nüüd toetan kohaliku koopiakeskuse asemel kodu- ja kontorimasinaid tootvat suurfirmat. Aastaeelarve rida „printimiskulud“ kümnekordistus. Laua all on veel üks tükk kola. Tervitused ülemaailmsele pandeemiale.

057 titetekk

Kui ma BBd ootasin, või äkki natuke hiljem, igal juhul umbes seitse ja pool aastat tagasi, hakkasin talle tekki kuduma. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Vuristan natuke varrastega ja ongi armas pehme tibukollane tekike peale tõmmata.

Ma täna sain selle teki valmis. Nüüd on kaks last teki alla panna, aga mõlemal on varbad väljas.

056 BB, esimene klass

Koduõpe algas meil tegelikult juba enne jõuluvaheaega, aga siis ei olnud mul sellesse kuidagi võimet korralikult süveneda. Jaanuaris ikka uue hooga.

Nii et alustasime esmaspäeval sirge seljaga koduõpet. Võtsin ette õpetaja saadetud nädala plaani ja hakkasin otsima, kust õpik lahti tuleb teha. Tuli välja, et sama hästi, kui ei tulegi.

Juhis oli umbes selline: „logige Tuhveltahvlile, valige sealt Salvestusruumipole äpp, laadige see alla ja registreeruge kasutajaks, aga ärge kasutama hakake, sest koduste tööde materjalid on hoopis Kuratteabkus, kuhu pääseb Kesteabkuidas ja üldsegi peaksite te ainult neid linke kasutama, mis seal äpist saab, kui kasutate tahvli, mitte äpi salasõna, ja kui te olete ära vaadanud kuuenda nendest kümnest videost, mis ülejärgmine nädal ära tuleb vaadata, ja mis mulle esialgu teadmata ajal Kurateabkuhu üles riputatakse, kuigi on võimalik, et sellest saab lugeda ka Tuhveltahvlilt. Olge siis tublid ja saake õiged vastused mulle kolme minuti pärast skännitult, mitte fotona, ära!“

Selle nädala seitsmeteistkümnest kodusest ülesandest kaks vajavad õpikut, kolm töövihikut ja ülejäänud on mingi eraldi paberi peal, mis kuskilt alla tuleb laadida ja siis välja printida. Meil ei ole kodus printerit. Kohalik printimistöökoda on praegu muidugi kinni.

Nii et selle asemel, et hakata ülesandeid lahendamiseks ette söötma, pidin hakkama hoopis printimisprobleemiga tegelema. Selleks vaja dokumendid alla laadida, pulgale tõsta ja saata Härra sellega Oma-Opa juurde või tööle.

Kui Härra paberitega tagasi tuli, selgus, et ühelgi väljatrükil ei olnud peal failinime või ülesande numbrit. Algas mõistatamine, milline ülesandepaber on tööleht 1 ja milline on tööleht „Liitmine“ jne. Selleks ajaks, kui ma kõik materjalid järjekorda olin seadnud, ei jaksanud BB enam midagi liita. Teisipäevaks oli aga õpetaja ette näinud, et kõik lapsed peavad lumememme tegema ja sellest pildi kuskile minu jaoks võõrasse keskkonda üles laadima ja ühes teises keskkonnas ühte luuletust kuulama, et see pähe õppida, ja siis ühes kolmandas keskkonnas mingit videot vaatama, ilma milleta kolmandat ülesannet lahendada ei saa ja…. Ja seda jama jätkub meil vähemalt jaanuari lõpuni.

Praeguseks on BBl asjast ka nii kõrini, et kui ma meelde tuletan, et tal tänased ülesanded lõpetamata on, hakkab ta nutma.

Kergemaks ei tee asjaolu fakt, et vennal on kodulasteaed, mitte kodukool. Tema võib Legodega ehitada või autodega kihutada või multikaid vaadata. BB peab aga kirjutama: „3+1=4, 1+3=4, 3+1=4, 1+3=4, 3+1=4, 1+3=4, 3+1=4, 1+3=4, 3+1=4, 1+3=4, 3+1=4, 1+3=4…“ Ma oleks ka üsna tige…

055 järgmised 10 ülesannet

Aastanumbri vahetus isolatsiooni ei peatanud, nii et jätkub ka isolatsiooniprojekti. Meie järgmised 10 ülesannet on olnud:

  • Võidab see, kes joonistab rohkem erinevaid loomi. Uskumatu kui kiiresti ei suuda enam ühtegi looma välja mõelda, mida joonistada oskaks. Minu hundist sai Härra veenmisel hoopis metssiga. Ja üks nendest lõvidest on tegelikult makaak. Gorilla joonistamisega ei saanud üldse hakkama.
Minu kritseldised
  • Võidab see, kes räägib rohkema arvu inimestega. Telefoni- ja veebikõned lugesid, nii et ülesanne ei olnud ületamatu.
  • Võidab see, kes harrastab rohkem erinevaid spordialasid. Siin sai fantaasial jälle lennata lasta. Branje nimekirjast: veebi-male, noolevise võssa, ümbertõkke jooks, postitants, hundiratas, tagurpidikõnd, ekstreem/intensiiv-koristamine, raskuste tõstmise teesklemine, tänavapoks ehk sõbralik peksmine, tõeline tšillimine, paigalhüplemine, peapealseis, catwalk-imine. Valik minu spordialadest:
  • Võidab see, kes on kauem vannis. Ma ei ole kontrollinud, mis maailmarekord on, aga kaks tundi ja kakskümmend minutit vannis olla tundus inivõimete piirile üsna lähedal olevat. Inimvõimete all mõtlen muidugi minu isiklikku miks-inimesed-end-ometi-nii-leotama-peavad suhtumist. Süda puperdas, raamat sai märjaks, veiniklaas libises vastu seina ja pritsis kõik kohad veini täis, istuda sai ainult kolmes asendis, kõik kõvad. Lapsed käisid kordamööda ja vaatasid, kas minuga ikka kõik korras on. Arusaadavalt ei ole, aga ma ei mõtle ainult vanni. BB küsis muudkui, kas mul on äkki veini juurde vaja. Härra käis ja nuias lapsi, et nad mu rahule jätaks ja ukse kinni hoiaks ja et nad mind mingil juhul ükskõik mis põhjusel vannist välja ei ajaks. Siis mõtles, et kõige parem, kui lapsed üldse välja viib. Viiski, ja unustas võtmed koju. Nii et lasi uksekella ja ajas ise mu vannist välja. Muidu oleks vast isegi kaks ja pool või kolmgi tundi välja pigistanud. Branje aga ei saanud tunnigagi hakkama, nii et punkti sain ikkagi mina. Kogemuse kah.
  • Võidab see, kes paneb rohkem riideid selga. Ehk kubujussi ülesanne. Või kes „Sõpru“ teab siis: „Could I be wearing any more clothes!?“ Õnneks ei pidanud neid riideid kogu päeva seljas hoidma. Kui foto tehtud, ülesanne läbi.
  • Võidab see, kes teeb rohkem pilte erinevate loomadega. Vt postitus 053. Siin Branje parimad fotod:
  • Võidab see, kes kasutab vähem sotsiaalmeediat / telefoni. Jätsin teise lihtsalt kuskile vedelema ja võtsin ainult siis kätte, kui helises. Kasutasin telefoni tol päeval üldse ainult 24 minutit, 10 neist vestlesin Branjega. Kõige raskem oli arvuti taga istudes ja tööpausi võttes mitte oma tavapärast sotsiaalmeedia-ringi teha. Aga sain hakkama.
  • Võidab see, kes ronib rohkem trepiastmeid üles. Tegin selle vea, et valisin selle trepi:
Siin on 22 astet (kellelegi väitsin vist, et 33, sorry), aga alla 3 meetri tegelikku tõusu. Kuna telefon arvutab läbitud korrused mitte sammude, vaid meetrite järgi (üks korrus = kolm meetrit tõusu), sain hoolimata suurest pingutusest kehva tulemuse.
  • Võidab see, kes valmistab oma kätega mingi objekti ja kasutab selle tegemiseks rohkem erinevaid materjale. Mina ehitasin linnumaja. Nimeks Milky. Arusaadavalt piimapakist. Lisaks kasutasin veel 11 erinevat materjali. Kõige uhkem olen aga selle armsa mütsikese üle, mille talle pähe heegeldasin.
  • Võidab see, kes puudutab rohkem punaseid asju. Ei hakka valetama – veetsin ühe väga lõbusa päeva punaseid asju tähele pannes.

054 kes naerab, sellel on hea olla

Eelmise aasta kokkuvõtvas postituses tunnistasin, et käitusin eelmine aasta üsna korraliku keskmise sidrunina. („I decided I was a lemon for a couple of weeks. I kept myself amused jumping in and out of a gin and tonic“* nagu Ford ütles Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuhis…“). Nii et lubasin endale, et sel aastal proovin sidrunipäevi piirata. Mõtlen, et ühest kuus võiks piisata (või siis pigem 12 aastast, sest mõnes kuus on mitu tähistamist vajavat sündmust). Nii korrale kutsumise nimel.

Paar suuremat, elulisemat ja sisukamat eesmärki võtan 2021. aastaks ka, aga piksel-eesmärgid on just need, mis igapäevaelu vahvaks teevad. Et eelmise aasta jooksueesmärk ainult pool aastat toimis, siis panengi mõned ainult pooleks aastaks. Näiteks joosta tahan järgmise 26 nädala jooksul 52 korda. Ja samamoodi kavatsen poole aasta jooksul 26 raamatuga „hakkama saada“ (loe: lõpuni lugeda või otsustavalt alla anda, sest mõni raamat on selline, millest ei pea end lõpuni läbi pressima).

Tahaksin ka proovida 10% päevast ehk 2 tundi ja 24 minutit õues viibida. Esimesed kolm linnukest saan juba kirja. Ja blogida tuleks ka tihemini. Ja ajuvabade ideedega peab ka jätkama. Sest lõbu peab igaüks omale ikka ise valmistama. Ja lõbus peabki olema.

*Ma otsustasin paar nädalat sidrun olla. Lõbustasin end sellega, et hüppasin muudkui džinnikokteili.

053 2021 aasta esimene ülesanne

Minu tänane ülesanne oli teha fotosid minust loomadega. Et meil ühtegi kodulooma ei ole ja naabrite omasid ka laenata ei taha, sõitsime loomaia juurde ja tegime seal mõned pildid. Riputan need siia koos saksakeelsete selgitustega, et Branje ka aru saaks, mis toimub.

Wir waren heute beim Tierpark in der Hoffnung, dass wir dort einige Tiere sehen. War aber geschlossen. Natürlich. // Käisime täna loomaaias ja lootsime seal loomi näha. Loomaaed oli muidugi suletud.

This image has an empty alt attribute; its file name is dsc_0759.jpg
Thanks, COVID19!

Ich konnte nur durch den Zaun einen Bock auf der Nase streicheln. // Sain vaid läbi tara oina (või jäära?) nina silitada.

Als wir zurück zum Auto gingen, bemerkten wir aber einen groβen Schneeball mit einem Eisbären oben drauf. So eine Überraschung! Mitte Deutschlands! Ein Eisbär! // Teel tagasi autosse märkasime suurt lumepalli, millel istus jääkaru. Milline üllatus! Jääkaru Saksamaa pärapõrgus!

This image has an empty alt attribute; its file name is dsc_0780.jpg

Dann waren wir wachsam geworden. Wenn dort schon Eisbären gibt, muss es doch auch richtige Bären geben. Oder? Tatsächlich hat da eine geschlafen. Wir haben versuchen ihm nicht zu stören. // Selle peale muutusime tähelepanelikuks. Kui meie ümbruses juba jääkarusid on, siis peab kuskil ju ka päris karu olema, kas pole? Leidsimegi tõepoolest ühelt mättalt ühe magamas. Proovisime teda mitte segada.



Und dass war nicht alles. In dem Busch war noch ein ziemlich betrunkenes Rentier gewesen. Als wir den Wolf gesehen haben, hatten wir Angst bekommen und flohen zum Bauernhof. // Kuid see polnud veel kõik. Ühes põõsas tuterdas üks veel jõlu-joomane põhjapõder. Kui hunti nägime, hakkasime kartma ja põgenesime talu hoovi.


This image has an empty alt attribute; its file name is dsc_0784-3.jpg

Da konnte ich mit einem Pferd reiten und die Kinder mit Eseln, wir konnten Küken kitzeln und einen Hund streicheln. // Seal sain mina hobusel ratsutada ja lapsed proovisid eesleid. Saime tibusid plutitada ja kutsut paitada.

Später zu Hause habe ich für dich ein Foto mit einem Papagei gemacht und auch ein Paar Selfies mit meinem Lieblingstier. Als ich beim Lesen war, ist eine Löwe zu mich gekrochen, dass zu beobachten. // Hiljem kodus tegin pildi oma papagoiga ja ka mõned selfied oma lemmikloomaga. Hiljem laua taga lugedes märkasin, et üks lõvi hiilis ligi mind jälgima.

Insgesamt 12 Tiere. // Kokku 12 looma.