073 eriauhind

Ühe raamatu pean veel välja tooma. See ei lähe küll loetud raamatute nimekirja, aga see kuulub kahtlemata meie (eriti RSSi) lemmikute hulka. See on Edgar Valteri „Jahikoera memuaarid“.

Vaatame seda sageli, mõtleme lugusid ja dialooge välja. Ja naerame kõik koos. Armsad pildid, vahvad lood ja nii palju ise mõtlemise ruumi. Geniaalne!

072 ehk kvartaliaruanne

Olen see aasta iga nädal uue raamatu lugemisega alustanud. Isegi siis, kui eelmise nädala oma veel läbi ei ole. Mõne saab kiiremini ühele poole, siis loen jälle neid edasi, mis pooleli on jäänud. Preaguse seisuga on kaks pooleli ja laupäevast algab uus lugemisnädal (sest aasta lõpeb reedega).

Instagrammi jaoks tegin raamatuarvustused ka. Selfidena, muidugi. Need tulid sellised:

Kuna siin mahub mölisema ka, siis lisan illustratsioonidele kommentaarid. Üritan ka mingisuguse meeldivuse järjekorra tekitada. Kuigi raamatud on nii erinevast kategooriast, et vist ei tohiks. Nääh. Minu blogi, minu elamused, teen, mis tahan.

  1. The Hate U Give (Angie Thomas) – meeldis väga. Lugesin küll tõlget (saksa keeles), aga see ei seganud. “Black lives matter.”
  2. Skippy Dies (Paul Murray) – on tõestus sellest, et mõnikord tasub edasi lugeda. Esimesed kakssada lehekülge jätsid üsna külmaks ja igal kolmandal leheküljel oli kakskümmend uut tegelast… aga siis hakkas juhtuma ja muudkui juhtus. Jeerum! (Ikkagi meeldis mulle Murray Mark and the Void rohkem.)
  3. Parent Effectiveness Training (Thomas Gordon) – soovitan Gordonit kõigil lugeda. Mitte kõigil lapsevanematel, vaid nimelt kõigil. Sest laste kasvatamiseks on vaja osata inimestega suhelda. Ja seda Gordon õpetabki. Mina lugesin juba teist korda, sest ma ikka ei oska veel kuigi hästi. Aga ma vähemalt üritan end kasvatada selles osas.
  4. Life, the Universe and Everything (Douglas Adams) – viieosalise triloogia kolmas osa. Esimesed kaks lugesin aastatel 2009 ja 2010. Kõige parem nali oli see, kuidas keegi terve suve teeskles, et ta sidrun on: hüppas muudkui järgmisesse džinntoonikusse. Äratundmisrõõm oli suur.
  5. “Uinunud mõrv” (Agatha Christie) – Miss Marple’i lood on nii armsad! Ja eriti armas on, kui tõesti kahtlustadki kedagi juba poole raamatu pealt ja siis see osutubki mõrvariks. Hahaa! Enesegarahulolupunktid sain ka.
  6. Cat in the Hat (Dr. Seuss) – reeglina ma lasteraamatuid ei arvesta, aga mul oli vaja ühte õhemat vahepeal, et ma ummikusse ei jookseks oma tähtsa kavaga. Ja pealegi lugesin seda lastele korduvalt ette, nii et ma tegelesin sellega tegelikult tunde. See on inglise keeles. Lugesin lehekülje kaupa ette ja palusin lastel mulle rääkida, millest nad aru said. Ikka üsna kõigest. See rõõmustas.
  7. Siblings Without Rivalry (Adele Faber and Elanie Mazlish) – nagu enam-vähem iga eneseabiraamat: kogu sisu oleks võinud 350 lehekülje asemel 50 lehekülje peale suruda. Aga need 50 lehekülge olid abiks küll.
  8. Looking for Alaska (John Green) – see pidavat justkui Greeni kõige parem olema. Ma olen nelja lugenud ja see on neist neljandal kohal. Alaska, kusjuures, on siin tüdruk, mitte osariik.
  9. Conversations with Friends (Sally Rooney) – minu esimene heliraamat. Väga nõme ei olnud raamatut kuulata, aga heliraamatute usku mind ei pööranud. Sally Rooney ei ole aga üldse minu stiili. Liiga lakooniline ja kuidagi upsakas. “Me istusime ja suitsetasime. Nick vaatas aknast välja. Meie Melissaga rääkisime impressionismist. Mul olid sokid jalas.” Ja mis siis?
  10. Cracks in My Foundation (Marian Keyes) – pildi pealt on näha, et see ajas jooma. Esiteks see raamat ise (mis algab mõlemalt poolt!) muudab mind ärevaks. Teiseks pidin ma endale pidevalt meelde tuletama, et see kirjutati 16 aastat tagasi. Et me ei olnud siis ühiskonnana veel nii tundlikud ja oli normaalne avaldava lõbusaid kuid selgelt mõnitavaid arvamusi võõraste rahvaste ja paksude inimeste kohta, ilma et keegi pröökama pistaks. Palju vasturääkivusi oli ka. Näiteks see, kuidas ta ütleb ühes kohas, et piinikult puberteetlik on pidevalt vaid oma välimusest mõelda ja rääkida… Ja siis kirjutab terve 5-lehelise traktaadi oma kunstküüntest. Okei.
  11. “Rahva Oma Kaitse” (Juur ja Kivirähk) – ma ei oska midagi halba öelda selle kohta. Aga midagi eriliselt ägedat ka ei olnud. Huvitav on lugeda vahel selliseid asju, mida ise ei oleks valinud. Nii et aitäh semule, kes selle saatis.
  12. “Sofie’s Welt” (Jostein Gaarder) – see on mu teine saksakeelne ja nii igav, et ma jään kogu aeg seda lugedes magama. Aga ma ei süüdista selles saksa keelt. Hoopis neid kilomeetritiseid filosoofialoenguid (alustades antiikfilosoofidest), mis loo vahele on pikitud. Ma olen koolis seda kõike juba õppinud ja nii palju see mulle korda ei lähe, et ma veel tahaks. See on mul pooleli ja ega ma päris kindel ei ole, et ma selle kunagi lõpetan, kuigi lugu iseenesest on üsna huvitav. Tahaks teada, kuhu se välja jõuab.
  13. I Love Dick (Chris Kraus) – Dick on Richard. Muud raamatus ei juhtugi. See oli kõige hullem jama, mida ma kunagi lugema olen sattunud. Ma oleks pidanud selle pooleli jätma. Aga mulle ei meeldi poolikud asjad. Kui ma paar tundi juba panustanud olen, siis tahan ma oma linnukese kirja saada. Alati on ju lootus, et ma õpin ikka midagi. Et ka kellegi hoopis teistsuguse maailmavaate uurimine tekitab minu ellu väärtust. Noh. Mõnikord ma eksin.

071 lift

Kui me augustis Zwickisse viiendale korrusele kolisime, käis meie majas liftiehitus. Siis jälle ei käinud, ja siis korraks jälle käis. Ja siis jälle pikalt ei käinud ja siis ühel esmaspäeval olid jälle kohal ja siis kahel kuul jälle mitte. Maakler oli meile lubanud, et “jaanuariks on valmis”. Ma ei ole veendunud, et me aastat täpsustada palusime. Igal juhul on kohe aprill ja lift valmis veel ei ole. Kast on püsti, aga tellingud ümber ja sisu puudu.

Noh, möödunud nädala esmaspäeval toodi sisu legotükid meile koridori. Me oleme lastega uurimas käinud, et kas oskaksime äkki ise selle kokku panna. Legosid paneme õpetuse järgi küll päris nobedalt. Aga õpetust ei olnud. Nii et oleme neist nüüd nädal aega mööda roninud, keel vestil, ja pole üritanud ise lifti kokku panna.

Täna hommikul kohtusime koridoris ehitajaga, kes viisakalt luba küsis õhtul seitsmeni müra teha. “Tahaks selle lifti nüüd ikka kokku panna.” No, halleluuja! Tehke või hommikuni, aga tehke see lõpuks valmis!

Väga lootusrikas ma ei ole, et nad täna seda suudavad, aga kena, et vähemalt üritavad. Ma tegelikult jaksan trepist käia kah, kuigi kõrvad kipuvad mul kõrge tõusu peale lukku minema. Selle osas peab vist küll pigem kõrvaarsti otsima, kui lifti valmimist ootama… Aga see on üks hoopis teine teema.

Igal juhul tähistame, kui lift tõesti millalgi valmis saab! Härra on lubanud siis jälle kasti õlut tuppa tuua nagu üks korralik sakslane. Seni rebib ainult veekaste üles.

070 loba

Ok, esimene kodukoolinädal õnnestus üle elada. BBl on umbes pooled kooliülesanded tehtud. Mina ei ole peale käinud, sest nüüd järgneb kaks koolivaheajanädalat ja nende jooksul jõuab kõik ära teha küll. Pealegi on noor daam omale lukustatava päeviku välja nõudnud ja istub nüüd iga õhtu tund aega enne magama jäämist voodis ja kirjutab sinna. Ma ei loe, nii et ma ei tea, mida ta kirjutab, aga ju siis on piisaavalt inspiratsiooni. Igal juhul on ka vigadega kirjutamine õppimine, nii et ma arvestan seda kodukoolitööna.

Minul, silmale nähtavalt, suurt kirjutamisinspiratsiooni ei ole. Vähemalt mitte blogis. Kui BBlt nõu küsisin, siis ütles, et ma peaks mõtlema, mida ma täna tegin. Noh, pesu pesin ja süüa tegin ja jooksmas käisin ja nõusid pesin ja mul hakkas endal ka juba igav…

Lisaks olen tegelenud lugemisega. Olen see aasta iga nädal uue raamatuga alustanud ja loodan esimese kvartali nii lõpetada, et olen 13 raamatut läbi saanud. Tõenäoliselt ei saa, sest üks raamat on selline, et kui kaks lehekülge loen, siis magan jälle. Isegi hommikul. Isegi kohe pärast kohvi. Isegi keset tänavat või pargis. See on ohtlik raamat. Aga kõiki raamatuid ei peagi lõpuni lugema.

Väikevenna elu on ka üsna ladna olnud. Keegi ei sunni midagi õppima. Aga mõtlen, et viin ta nüüd hoopis parki jooksma. Nagu koera. Las lippab. Võtaksin jalgpalli ka kaasa, aga õnnetuseks ei ole ta suurem asi jalgpallur. Jooksja aga küll – ta on võimeline oma viieaastastel jalgadel suurema tippkiiruse saavutama kui mina. Ma olen muidugi ka haruldaselt aeglane jooksja. Aga see on seepärast, et mind ei huvita kiirus ega läbitud vahemaa, vaid joostes veedetud aeg. Tund aega sörki etem kui kümme minutit kihutamist.

Eks ma üritam pargis sellele mõelda vähe, mis lugusid mul teiega veel jagada on.

069 kodukontori rõõmud

Meid lasti vahepeal kolmeks nädalaks kooli ja lasteaeda. Oli päris kena korraks kodukontor tühjaks saada ja teeselda, et kõik ongi jälle normaalne.

Homsest jäävad lapsed ja Härra jälle koju. Vähemalt kolmeks nädalaks. Neist kaks on õnneks koolivaheaeg, nii et ei ole kodukooli koormust. Õue lubatakse ka ilusamat ilma.

Muud polegi. Blogiinspiratsiooni ka mitte.