089 luksuskaup

Ma olen suurepärane Suurte Otsuste Enda Teada Jätja. Ja tegelikult ei ole mul selle vastu endiselt midagi. Tibudest võib vabalt rääkida alles siis, kui munad munetud. Aga võib-olla ei pea alati päris kõiki mune ainult enda teada hoidma.

Et metafoor päris välja venitada – haudun siin vaikselt üht tibu.

Tibu nimi on (saksapäraselt) Autojuhiloas Väljenduv Sõiduoskus ehk (maakeeli) Juhiluba.

Otsus sai tehtud aastavahetusega. Jaanuaris valisin välja autokooli. Kaalumisel oli kaks, sest meie kodutänaval on  nimelt kaks autokooli. Hea ju lähedal käia. Kõige lähema nimi on Kahjustav, mitte nii läheda nimi Türgipärane. Kahjustava koduleht on iidvana ja nende sõiduõpetajad, kellest ma tänaval mööda olen astunud, ei näe kuigi sõbralikud välja (loe: Vanad Peerud). Kartsin, et isegi, kui ma füüsiliselt terveks jään, võivad nad mind emotsionaalselt, moraalselt ja vaimselt kahjustada.

Türgipärasel on kogu meeskonna fotod ja nimed kodulehel välja toodud. See tekitab usaldust. Ka on mitu neist mind tänaval ilma igasuguse põhjuseta tervitanud. See võib olla ebavajalikult sõbralik ja peaks kahtlust äratama.

Aga üks kahest tuli valida.

Veebruaris saime Türgipärastega ühendust ja nad panid mu ootenimekirja. Koroonatingimuste tõttu on vahepeal autokoolid kuude kaupa kinni olnud ja seepärast järjekorrad üsna pikaks veninud.

Märtsis käisin kaks korda nädalas Opaga pedaalimas. Sest kuidagi pidi tagama, et esimene sõidutund päris ära ei ehmataks (ei mind ega sõiduõpetajat). Pealegi ei ole ju keegi veel raamatust lugedes selgeks õppinud, kuidas ilusti autot käivitada ja pidurdada. Seda sidurit peab ju tunnetama. Ja seda õpib ainult harjutamisega. Iga loll teab ju, et harjutamine teeb meistrikstunnetajaks.

Ega ma tunnetamises ikka mingi mesiter ei ole, aga kuu lõpuks tuli piir ette. Opa teatas kategooriliselt, et tingimusi arvestades temal mulle enam midagi õpetada ei ole. Et nüüd peab autokool üle võtma. Metsasõidust aitab.

Häda on nimelt selles, et ilma lubadeta on lubatud sõita ainult erateedel ja mul on õnnestunud abielluda peresse, mille liikmetel ei ole ei isiklikku Autobahni ega väikelinna! Ikaldus!

On vaid üks väike metsatukake. Seal siis vurasin. Ikka mäest üles ja mäest alla, puude vahel slaalomit.

Roolimine, pean ma tunnistama, on isegi päris tore. See ju puhas geomeetria. Nagu mängiks piljardit.

Aprillis helistas autokool: „Hei! Kas tahate kursusele tulla augustis või oktoobris?“

Mais?

Mais käisime lepingut allkirjastamas. Allkirja vastu sain ka vajalike dokumentide nimekirja ja põlvi nõrgaks võtva arve. Haridus on luksuskaup.

Järgmised kaks kuud on aega, et koguda paberid, mis tunnistavad, et oskan esmaabi anda ja et ma näen. Lisaks tahetakse, et ma end üles pildistada laseks ja kohalikele võimudele teada annaks, et ma juhiloast huvitatud olen.

“Juba?” küsisin autokooli tädilt.

Tädi vaatas mind takseerivalt. “Jah, teie puhul küll.”

Kergitasin kulmu.

“Vaadake, need noored venitavad ja löövad põnnama. Neil on aega küll. Teist on kohe näha, et te ei hakka jantima. Te õpite kõik kiiresti selgeks.”

Väga huvitav viis öelda, et ma vana olen. Pealegi ei arvestanud ta seda, et õppetöö toimub minu komandas keeles.

No aga ma ei jandi siis. Õpin nüüd kõigepealt kiiresti sõnavara selgeks. Selleks loen koos sõnaraamatuga läbi sõiduõpiku ja tõlgin ära eksamiküsimused. Viimaseid on nii kahe tuhande ringis. Tegemist mul sel suvel jätkub, tänan küsimast.

Senised lemmiksõnad on Parkraumbewirtschaftungszone ja Überholgang ansetzen. Mõlema väljendamiseks eesti keeles on vaja umbes kümme tähemärki vähem.

Nüüd võib muidugi teha panuseid sellele, kas ma suudan veel selle aastanumbri sees saada paberi, mis tõestab, et ma füürer* olen. Lisapanused sellele, mitu korda ma eksami läbi kukun (ja kumma eksamitest).

*Juhiluba on saksa keeles Führerschein ehk füüreri litsents või luba.

088 riided selga

Samal ajal, kui teised loovad kapselgarderoobe ja üritavad kolm kuud kolmekümne kolme rõivatükiga (sh kingad/kotid/ehted) hakkama saada, keeldun mina oma riideid ära andmast ja annetamast. Tahan neid hoopis kanda.

Sest tõde on selles, et (mitte ainult tänu koroonale) pole mul mitte kuhugi minna. Nii et kui ma riideid selle järele välja peaksin kraamima, et ma neid ei kanna, jääksidki mul ainult dressipüksid kappi. Aga mul on nii palju ilusaid ja ägedaid ja häid riideid, ma ei taha neid minema visata või ära annetada. Ma tahan neid kanda.

Niisiis. Otsustasin, et kui mul vähegi kuskile minna on – poodi, parki, lapsi kooli/lasteaeda viima, panen korraliku komplekti selga. Et „korralik komplekt“ ei tähendaks kõige igavamat ilmasobilikku varianti, ja et ikka põnev ka oleks, siis… loosin õnneliku rõivatüki, kes tiirule saab. Kes tiirul läinud, läheb kapi teise otsa ja enam loosis ei osale (aga võib selga saada, kui loosivõitjaga hästi läbi saab).

Näide üks:

Loosi võitis punane peokleit. Õues oli soe ilm. Aga ainult kleidiga minna ei tahtnud. Valisin kapist särgi, mis kleidile peale sobis. Tennised, muidugi, sest ega ma pittu läinud (läksin vereproovi posti viima, nii et verepunane sobis hästi).

Näide kaks:

Loosi võitis tumesinine top. Õues oli soe ilm. Vaatasin raamatut, mida parki lugema olin minemas. Tumesinine sobis. Roosa ka. Valisin tumesinised suvepüksid ja roosad aksessuaarid. Olemas.

Näide kolm:

Loosi võitis lilla kardigan. Õues oli märg ja jahe. Variante, millega kardigani paaritada, oli terve kapp täis. Loosisin uuesti. Sain T-särgi. Okei. Loosisin uuesti, sain teksapüksid. Okei. Siis avasin oma Pinteresti-kataloogi, kuhu inspiratsiooni kogun. Jakki saab ju nii ka kanda, et kardigan alt välja paistab! Värvi ka: tennad, kott, prillid. Korras.

Ilmateadet vaadates, tuleb selliseid märja ilma komplekte veel kõvasti kokku kombineerida. Nendest raporteerin Instagramis. Siin tahtsin vaid öelda seda, et kapis ei pea olema minimalistlik tühjus, riided tuleb lihtsalt panna oma kapikoht välja teenima.

087 keemik ja ehitaja

RSS joonistas sellise pildi:

Ütles, et see on õpetus, kuidas katset teha. Siis tegi katse. Pani kõigepealt nõudepesumasina tableti kuuma vee sisse ja ajas selle vahtu. Kui vaht alla oli vajunud, segas sisse seepi, sinepit, sojakastet jne…

Ma ütlesin küll, et toiduga ei mängita. “RSS, see on raiskamine.”

RSS: “Aga, mamma, kui ma panen ainult tilga? Ja see pole söök, see on mürk.”

Noh, ega mürgiga ei tohiks vist ka mängida…

BB tegi aga oma mänguhobustele talli. Selliste jalgadega, et pikali ei käiks.