091 möll läks käima

Sügelus on selleks korraks üle läind. Pakkisin ära nii kahtlusalused raamatud kui lugemistoolil olnud katteteki. Teine sattus ka nimelt kahtlusaluste nimekirja. Näitasin talle küll esmalt pesumasinat (seest poolt) ja lasin siis korralikult päikese käes kuivada, aga iga kord kui kuivajal külge käisin keeramas, sain jälle sügelised. Nii et nüüd on ta ka ära pakitud ja mõtlen, mis temaga peale hakata. Sai ju ise heegeldatud teine kunagi. Kahju ära visata.

Vahepeal on meid ületanud kuumalaine, mis teie juures kuuldavasti veel mõnuleb. See oli väga mõnus. Ehk tuleb tagasi.

Olukord riigis (või õieti – liidumaal) on jälle normaalsust meenutav. Nüüd lubatakse isegi testimata ja vaktsineerimata inimesi poodidesse. Mask peab küll peas olema. Aga see ei sega mind ammu enam. Inimesed segavad rohkem. Pole nende lähedusega enam harjunud.

Näiteks väga üllatas möödunud laupäeva õhtul, kui nats peale südaööd õues tänaval röökima hakati. Pidin kohe aknale minema ja seda imeasja vaatama. Kamp noori – Kamp! Vähemalt kümme inimest. Ülevalt vaadates purupurjus – trallitasid edasi-tagasi, laulsid, sõimasid, tantsisid. Nii valjult ja kaua, et keegi teine meie maja elanik tuli ka aknale ja pistis nende pihta kisama.

Siin kisavad nad seepärast, et meie maja kõrval on parkimisplats nüüd jälle tivoliks tehtud. Südaööni leierdab seal muusika ja on kuulda rahva melu. Eks need vaesed elevil noored olid sealt välja visatud…

Vaatab, kui kaua see meie madalate koroonanäitajatega elu kestab, kui vabadusse niiviisi tagasi pöördutakse.

Vaktsineeritute numbrid õnneks kasvavad. Isegi meie peres. Härra sai oma teise hiljuti kätte ja immuunsüsteem näib täitsa olemas olevat, sest reageeris. Praegu on tal palavik, aga juba vähem kui kahe nädala pärast võib tema testimata reisima minna. Mina mitte. Aga eks testimine on ju ka võimalik. Seda enam, et riskipiirkonnad ei ole parajasti ei Eesti ega Saksamaa. Plaanide lukku löömisega ootame aga ikka viimase minutini. Nii on kindlam. Lapsed on ju ikka veel koolis ja lasteaias. Kohe, kui seal mõni positiivne juhtum peaks leitama, pannakse kõik kaheks nädalaks isolatsiooni ja siis me ei reisi keegi kuhugi.

Nii et peamiselt tegelen siin pöialde hoidmisega, et kooli lõpuni ilma isolatsioonita hakkama saame. Vähemalt ei sügele ma enam.

090 võib-olla ma peaks tõesti sellest kellegagi rääkima

Kuna raamat ütleb, et ma peaksin kellegagi rääkima, aga mul pole siin kedagi peale Härra (ja Härra on minu inisemist juba küll välja kannatanud), siis…

Vaadake, mul on probleem:

See on minu TBR ehk need on minu lugemist ootavad raamatud. Nad päevitavad.

Jep.

Ma hakkan nimelt kergelt hulluks minema.

Niisiis…

Mul on vähemalt viisteist aastat olnud kummaline allergia, mille päritolu välja uurimisest ükski arst eriti hoolinud ei ole. Allergia tuleb-läheb siis kui meeldib. Kalendrisse märkeid teinud ei ole, aga ei paista hooajast sõltuvat. Vahel on mitu kuud, isegi pea aasta olnud vaikus, olek normaalne, siis tekib jälle. Mõnikord kestab mõne tunni, mõnikord nädalaid.

Sümptom: naha kihelus. Hullemal päeval lisandub sügelus ja/või kipitus.

Eesti perearst: nahk on kuiv, pange kreemi.

Saksa perearst: ega tegelikult vahet pole, mis seda põhjustab, teha niikuinii midagi ei ole. Pange kreemi, kannatate ära. Äkki läheb isegi üle millalgi.

Eriarstile saatekiri puudub, allergiatesti ei taha keegi teha.

Saksa perearst (korduvvisiit): neid allergiaid on ju nii palju, seda võib ükskõik mis põhjustada. Üritage lihtsalt mingeid asju rohkem kasutada ja siis vähem kasutada ja saate aru, mis reaktsiooni esile kutsub.

Mina: prõmmin pead vastu seina (aitab naha kiheluse vastu täpselt sama hästi kui kreemitamine) ja tellin tasulise allergiatesti.

Esimene kahtlusalune oli nimelt majapidamistolm. Selle vastu on ju kõik inimesed allergilised (sealhulgas – tõestatult – ka minu tütar), see võib tekitada reaktsiooni nahal, sellega kokku puutumise järgselt (koristamine – heihoo!) on alati vastik olla. Loogiline ju, et mul on ka tolmuallergia.

Allergiatesti vastus: negatiivne, te ei ole majapidamistolmule allergiline.

Mina: mäh?

Sündmus: tellin suurema hunniku (15 tk) kasutatud raamatuid. Postiljon toob need kolmes ümbrikus. Teen esimese ümbriku lahti, hakkan kihelema.

Järeldus: nendes raamatutes on midagi, mis mõjub. Aga mis? Tolm, nagu me teame, ei ole. Trükivärv? Aga miks nende raamatute trükivärv teiste raamatute trükivärvist erinema peaks? Tegemist on kasutatud raamatutega, eelmise omaniku kodus (või vahenduslao ruumides) pidi olema minu allergiatekitaja. Koer? Kass? Ameerika maisi-roninastik? Või mõni taim, mis raamatutele oma mürgise õietolmu pillas? Mingid taimed sisaldavad ju tsügatsiini. Ei? Kas tsügatsiin ajab sügelema?

Nojah, hakkasin siis mälus sobrama. Kas mul on varem kokkupuude raamatutega reaktsioone tekitanud? Agatha Christie peale vihastamine ja tegelaste saatuse üle nutmine ei loe. Üks kõige meeldejäävamaid ja selgemaid „atakke“ esines raamatukogus. Toona seostasin seda tolmuga… aga nüüd…

Nüüd: paanika. Ma ei saa ometi raamatutele allergiline olla! See ei sobi mulle! Ma ei ole nõus!

Pärast paari esimest katsetust lugesin vahepeal värskelt ostetud raamatuid (reaktsioon minimaalne) ja õe käest laenatud raamatu (reaktsioon puuduv) ja võtsin ümbrikuga saabunud raamatute hulgast (mis ma lollist peast teiste raamatute vahele toppisin) uue testraamatu.

Esimesel päeval lugesin ilma kaitsevahenditeta. Õhtuks olin hullumas. Käisin duši all, kreemitasin, hommikul tundsin end normaalselt.

Siis lugesin kaks päeva kummikinnastega. Kihelesin, aga ei hullunud. Vesi, kreem, mõne tunni pärast olek talutav.

Kolmas päev:

Neljanda päeva hommikul jätsin raamatu paariks tunniks rõdule päikese kätte lebama. Siis lugesin ilma kaitsevahenditeta. Ja kihelus tekkis… aga minimaalne!

Nüüd panin kõik ToBeRead raamatud rõdule päevitama. Lapsed aitasid need riiulilt võtta ja tekile laduda, aga puutusin neid muidugi ikka ja nüüd tunnen, et väga oleks vaja duši all käia ja kreemitada. Sest vastikult kiheleb igalt poolt.

Ma ei usu, et UV-kiirgus kõik mu mured tapab. Asi vajab edasi uurimist ja spetsialisti sekkumist. Ja tõenäoliselt elektroonilist lugemisvahendit. Viimane mõte ei meeldi mulle üldse. Seda enam, et ma tahan kõik need päevitavad raamatud ka ju läbi lugeda. Ilma, et ma nad elektrooniliselt uuesti soetama peaks.