095 lapsed käituvad nii nagu nendega käitutakse

Juba mõnda aega on lastel lubatud üksi vanni jääda. Jätan küll vannitoa ukse lahti ja kuulan hoolega, aga pidevat visuaalset kontrolli ei ole. Tavaliselt on vannimängud vokaalsed: laps räägib või laualab, või on sulistamine lihtsalt selgelt sihipärane. Mõlemal on läbitud ka ujumiskoolitus, nii et luban neile seda iseseisvust ka seepärast. Ikkagi tekib vahel hetki, mil kostab vannitoast ainult vaikust. Siis hüüan vannis olevat last ja küsin, kas tal kõik korras on.

Eile õhtul käisin ise sel ajal duši all, kui nemad juba voodisse olid heitnud (neil on enne magama jäämist lubatud vaikselt ja rahulikult voodis midagi mängida/ lugeda / jne). Lastetuba on kohe vannitoa vastas, uksed mõlemad irvakil. Üks hetk kuulen väikevenda hüüdmas: “Mamma, kõik hästi?”

094 saavutus

Vestlus raamatupoes:

Teenindaja: „Tere! Kas ma saan aidata?“

Mina: „Tere… ee… Eh… See et… Aitäh. Noh, ma otsin 900-leheküljelist raamatut.“

Teenindaja: „900-leheküljelist?“

Mina: „Jah. See peab vähemalt 900 lehekülge pikk olema.“

Teenindaja: „Oo-kei… Aga milline raamat see peaks olema? Kas eelistate mingit autorit või žanri või… Noh…“

Mina: „Ei ole oluline. Noh, mitte nii oluline. Võiks olla ilukirjandus. Ja ma eelistaks inglisekeelset, aga võib ka saksakeelne olla, kui mingi kohutavalt keeruline pole.“

Teenindaja: „…Oo-kei… Hmm… Okei.“

Mina: „Vaadake, asi on selles, et ma saan varsti teha lugemispäevikusse 900. sissekande. See tähendab, et ma olen lugenud läbi 900 raamatut. Mõtlesin, et oleks tore seda tähistada lugedes üks 900-leheline raamat.“

Teenindaja: „Oo! Oo! Vägev! Oot, me kindlasti leiame teile midagi sobivat! Hakkame aga otsast vaatama!“

Ei läinudki kaua, kui sain ühe paku kassasse ja siis koju vedada.

Nüüd olen selle läbi lugenud. Oli isegi üsna põnev. Kusjuures enne lugema hakkamist ei teadnud ma sedagi, kes see autor selline on ja millest ta kirjutab.

Fakt, et tegemist on seeria viienda raamatuga, ei seganud kõige vähemalgi määral. Ja kuigi tekst oli ladus ja peategelased sümpaatsed, ei ole mul ikka tahtmist ülejäänud sarja kätte võtta. Mis – kas ma olen mingi musklimammi või?

Sest vaadake, sellist pakku on raske pikka aega käes hoida. Ikka peab selle kuhugi toetama. Lisaks sellele olen ma “jooksu pealt” lugeja – mul on raamat alati kuskil kaasas: peatus pargipingil, ootamine kassasabas, igav-tuttav kodutee jne – seda 1200-grammist oli aga totter kaasa vedada. Seepärast oli lugemistempo pigem aeglane. Seda ei tõstnud ka see, et igal järgmisel lehel oli oodata mõnda rõvedat stseeni ja magamaminekueelseks ajaviitmiseks see just kõige parem valik ei ole…

Tagantjärele vaadates oleks autor saanud teksti vähemalt 20 protsenti kokku võtta. Iga kohvitassi kõlksatust ei pea mulle ikka näitama, noh. Aga siis poleks muidugi vajalik lehekülgede arv kokku tulnud. Nii et aitäh kõikide nende kõlksatuste eest.

Saavutustunne on igatahes vägev. Isegi kui 900 raamatut 30 aasta jooksul tegelikult mingi suur saavutus ei olegi.

093 kvartaliaruanne

Muuhulgas on vahepeal ka aasta teine kvartal läbi saanud. Lugemiskvartali aruanne pildis…

…ja sõnas…

  • Murakami. Okei. Mina rohkem Murakamit ei loe. “Norra mets” mulle ka eriti ei imponeerinud, see aga vihastas mind murakaks. Miks? Noh, ta ütles sisuliselt nii: “Noh, mul pole üldse ärivaistu aga mul oli väga edukas baar. Ainult tänu sellele, et mu abikaasa oli tugeva äritaustaga ja oskas head nõu anda. Aga siis ma tahtsin kirjanikuks hakata, nii et panin äri kinni ja hakkasin kirjutama. Kõik ütlesid, et ma olen loll, et ma äri kinni panen, oleksin võinud välja üürida või mõne juhi võtta, kes minu tegevust jätkab, aga ma ei näinud muud võimalust. Ma lihtsalt ei näinud ühtegi sobivat inimest.“ Sa ei näinud võimalust, et su naine oleks selle baari juhtimisega paremini hakkama saanud, kui sina? Lihtsalt ei näinud seda? Naine = inimene = tõesti? Tõbras! (Jah, ma saan aru, et see juhtus ühel teisel ajastul ja ühes teises kultuuriruumis, aga tõbras ajastu, tõbras kultuuriruum ja tõbras mees.)
  • Bethan Roberts, My Policeman. See ajas mind nutma, sest – tõbras ajastu, tõbras kultuuriruum ja oeh. Kõik karakterid olid omamoodi ebameeldivad isiksused ja ikkagi ajas nende saatus pisardama. Õudne, kuidas ma löristasin. Filmi ootan ikkagi.
  • Alex Michaelides, The Scilent Patient. Oli põnev küll.
  • Bernhard Schlink, The Reader. Kuiv ja tõsine. Ja imelik, aga tõenäoliselt autentne. Selline raamat, mis meeldib kirjanduskriitikutele, ajalooõpetajatele ja sellisetle kirjandusprofessoritele, kellele oma hääl rohkem meeldib, kui lugejate arvamus.
  • Hirons, Skin Care. Mul on oma nahaga väga raske olnud, tänu Hironsile enam ei ole. Jälgin teda juba aastaid sotsiaalmeedias ja kuulan tema nõu. Raamatus on kõik vajalik ühes kohas. Naljakas on ta ka.
  • Ayoade raamat oli sama naljakas nagu Ayoade ise.
  • Julian Barnes, The Only Story. Ma ei näe, et Barnesi eesti keelde oleks tõlgitud. Kahju, sest soovitaksin küll. Kuigi “Sense of an Ending” on parem. Aga ka see paneb mõtlema ja on mõnus lugeda.
  • Moyes, Night Music. Ei, lihtsalt ei. Ärge lugege seda jama. Moyes on palju viisakamaid asju kirjutanud.
  • Eggers. The Circle. Ma filmi pole muidugi näinud, sest mis need filmid veel on… Aga raamtu viskasin lõpuks vastu seina. Täiesti viimase meetrini meetrini uskusin naiivselt, et see peategelane on tegelikult mõistlik. Aga ei, ta oli täielik idioot. Ma tundsin end tõeliselt petetuna.
  • Pelevin, (eesti tõlkes “Tšapajev ja Pustota”). väga raske on öelda, miks see raamat mulle nii väga meeldib (olen varem lugenud eesti tõlget, nüüd inglise oma). See on absurdne. Noh, satiir tegelikult. See lahkab vene ühiskonda ja poliitikat, keskendudes kodusõjale ja nõukogude liidu lagunemisele, neid kahte sündmust justkui kõrvutades, aga – aga! – läbi budistliku elufilosoofia. „Maailm on nali, mida Jumal endale räägib. Aga see Jumal ise on ka see sama nali.“ See on nii kohutav jama, et raske on mitte naerda. // Pelevini enda sõnadega sobib selle kohta öelda nii: “Ma ei mõista päriselt,” ütles Vorblei. “Mina ka mitte,” ütlesin mina. “Aga asi ei olegi selles.” // Lisaks kõigele muule on selles raamatus kõige ilusam seksistseen, mida ma kunagi lugenud olen. Ui!
  • Maggie O’Farrell, Hamnet. Soovitan kõigile Shakespear’i sõpradele.
  • Toshikazu Kawaguchi, Before the Coffee Gets Cold. Soovitan kõigile Jaapani kirjanduse sõpradele.
  • Linda Holmes, Evvie Drake Starts Over. Soovitan kõigile, kes otsivad head naistekat. Sellist, kus kellegi musekel ei välgu ja keegi ei ilasta teise tagumiku kuju üle, vaid kus tegelased tõesti teineteisega kokku sobivad ja huumorisoont jagavad. Väga nunnu ja hästi kirjutatud lugu.
  • Richard Osman, The Thursday Murderd Club. Nii nunnu! Ja põnev ja naljakas ka.
  • Taylor Jenkins Reid, Daisy Jones and the Six. Väga ägedalt kirjutatud rock’n’roll lugu. Nii elutruu ja usutav, et pidin Google’i käest järele küsima, kas Daisy Jones päriselt olemas on ja kas the Six tõesti ikka väljamõeldud bänd on. On. Soovitan kõigile (rokk)muusikasõpradele.

Statistikutele: 13 nädalat, 23 raamatut, 6800 lk.

Kvartali tõe lajatas aga BB. Kuulsin pealt, kuidas noor daam sõbranna emale ütles: “Minu ema loeb kogu aeg. Tal on selline lugemishaigus.”

Aitäh, aga ma ei soovi ravi!

092 hoopis teistsugune möll

Möll ei olnudki tivoli, seda õnnestus minul täielikult vältida. Lapsed küll käisid mõned korrad, Härraga.

Minu möll oli hoopis Vanana, kes julguse kokku võttis ja meie juurde reisis. Sest minu jaoks tähendas see ka puhkust.

Saime kõvasti ringi trallitada ja uusi elamusi: käisime pedaali-paadiga (kuidas neid tegelikult nimetatakse?) paisjärve peal, sõitsime mägedesse (1000 meetrit üle merepinna on küll vähe, aga me oleme Põhja-Eestist eksole, meil lähevad juba 100 meetrit üle merepinna kõrvad lukku), maalisime keraamikat, käisime kohalikus muuseumis ja paaris kaugemas galeriis, külastasime Saksimaa suurlinnu (Leipzig, Dresden) ja paari kuurorti (ühes käisime ujulas ja saunas, teises pikendasime lihtsalt eluiga), vantsisime mööda looduskauneid kohti ja veelgi kauneimaid juugendtänavaid, sõime restoranides ja istusime pubis, limpsisime jäätist ja käisime shoppamas. Ja tundsime üleüldse, et ongi suvi.

Aitäh Vananale külla tulemast!