097 ülestunnistus

Me käisime vahepeal salaja kodumaal. Venitasime pikalt oma suveplaanide paika panemisega, sest et… Noh, meil oli vabandusi. Ja siis lõpuks vaatasime kalendrisse ja avastasime, et meil on ainult 12 päeva kahe muu reisiplaani vahel järele jäänud.

„Tahaks küll minna… aga kas on üldse mõtet…?“

„Aga mida me siin kodus teeme need kaksteist päeva? Lähme sõidame. Teeme ühe ringi.“

„Aga tee on ju pikk. Lastel hakkab autos igav ja sina pead üksi sõitma.“

„No teeme siis palju peatuseid, otsime mingit tegevust tee pealt.“

Nii tegimegi.

Peatusime Wroclavis, kus on väga ägeda kiire vooluga jõega veekeskus; Druskininkais, kus on meie lemmik veekeskus; Riias, kus mõtlesime loomaaeda minna, aga kuna ilm oli vesine, käisime hoopis Radissoni sky-baaris kokteile joomas; Pärnus, kus oli „rannailm“ nagu ikka siis, kui mina sinna satun. Tagasiteel pidime Riiast uuesti läbi sõitma, sest RSSi kaisukaru Gaisu jäi sinna maha; käisime Kaunases Mega ostukeskuses, mis osutus tõeliselt megaks – haikalad keset keskust ja äge laste teadus- ja  mängumaailm!; ja Varssavis illusioonide muuseumis.

Autos pidime muidugi ka istuma, aga inimestega on hullemaidki asju juhtunud. Pealegi oli Härra nõus igal pool peatuma, et vähe palli taguda või pikniku pidada. Lapsed on nõus sama ringi varsti jälle ette võtma. Meie Härraga vist ka. Aga järgmine kord peame asja nii planeerima, et meil Eestis ka aega jääb midagi ette võtta ja lugejatega kohtuda.

096 kao ära!

Vihm krabistab katuseaknal, lind siristab räästa all ja naabriplika (4a) seisab rõdu peal ja röögib üle hoovi: “Rain, rain, go away! Come again some other day! Rain, rain, go away! Come again some other day!”

Umbes tund aega hiljem sadu lõppes. Järgmine kord tean, mida teha.