102 sõidutunnis sõida sirgelt

Sõidutundidega on nii, et enne tundi on ikka ärevus sees. Mitte suur ja paha, vaid rohkem selline ootusärevus. Kui aga juba autos istun, siis on pulss normaalne ja enesetunne ka. Sõiduõpetaja on alates teisest tunnist Muhe olnud. Ja meil Muhedaga klapib kah. (Sest noh – ma nägin ju kohe, et ta muhe on.)

Tema on vist küll minu peale paar korda vihastanud, aga mina tema peale veel mitte. Või noh, võibolla mitte vihastanud, aga kergelt ärritatud on ta kaks korda olnud. Ühe korra siis, kui ta mind esimest korda Kraftfahrstrassele suunas.

Kraftfahrstrasse = jõusõidutänav ehk maantree, kus võib 130 km/h sõita.

Aga probleem ei olnud otseselt kiiruses. Probleem oli selles, et suuna muutmiseks on nii kiire ratta liikumise korral vaja palju vähem rooliratast keerata. Kui palju täpselt, on tunnetuse küsimus. Aga et see tunnetus kätte saada, peab seda kõigepealt tundma. Loogika oli mulle juba enne kiiruse tõstmist selge, aga kui ma seal maantee peal siis rida pidin vahetama (kohe alguses, pealesõidul), jonksutas auto natuke rohkem, kui Muhedale meeldis. Jonksutasin muidugi kohe tagasi, aga seda oli tema arvates ka liiga palju. Mulle endale tundus, et kõik on hästi – kontrollin autot ja õpin, kuidas tundlikkus on, et tunnetus tekiks. Tema aga haaras roolist ja korrutas mulle oma mahedal moel: „Õrnalt, õrnalt! Hoia õrnalt, keera õrnalt! Õrnalt! Õrnalt! Ma ütlesin õrnalt!“

Oleks tahtnud talle silma vaadata ja küsida, kuidas ta end tunneb. Et kas lõi pulsi üles? Aga kes parajasti mööda maanteed jõnksutab, see ei vaata kellelegi silma. Nii et hoidsin silmad teel ja üritasin mitte selle pärast ärrituda, et tema ärritus. Ta ei peagi mind usaldama veel. Kui talle tundus, et ma autot kontrollida ei suuda, siis on tal täielik õigus roolist haarata ja mind rahustama hakata.

Järgmisel mahasõidul palus ta mul maha keerata: „Aga õrnalt, keera õrnalt!“

Mh, ma sain aru juba.

Sõitsime siis veel kümme-viisteist minutit ringi ja unustasime juba selle õnnetu esimese kiiruskatse. Aga keskendumine oli oluliselt raskem kui varem. Seepärast juhtus nii, et kui ma foori nägin ja mõtlesin: „Jess, lõpuks ometi saan korraks kinni pidada,“ küsis Muhe hoopis: „Miks me siin kinni pidasime?“

„Eh? Aa… See foor ei ole punane.“ Rohelise foori taga ei seista. „No hästi, sõidame siis edasi.“

Itsitasime mõlemad ja Muhe üritas olukorda ära kasutada ja meeleolu tõstmiseks mult midagi isiklikku küsida. Noh, nii vestluse tõstatamise mõttes.

„Hiljem. Ok? Ma tahan praegu sõita.“

„Ok.“

Täna, pärast kolmetunnist maanteesõitu ilma jõnksutamiseta, küsis Muhe hoopis: „Noh, kas teed pärast lubadele sõiduõpetaja kutseserdi ka peale?“

I bet you say that to all the girls!“ Meelitaja selline!

101 Lenkungsdämpfer ei ole lose

Käisin täna teooriaeksamit tegemas.

Enne seda jõudsin äpis 31 eksamit teha. 29 neist sain läbi.

Esimesed kaks tegin tegelikult juba enne seda, kui õppima hakkasin. Tahtsin lihtsalt näha, kas loomulikust intelligentsist on võimalik mõni punkt kätte saada. Vastasin mõlemal puhul neljale küsimusele valesti, teised 26 olid õiged. Aga punkte sai nende küsimuste eest kahjuks palju, nii et eksameid ma läbi ei saanud.

Nii et kukkusin usinalt õppima. Esmalt lugesin kõik 1137 küsimust läbi ja vastasin neile oma parima äranägemise järele. Samal ajal lugesin ka õpikut ja käisin teooriatundides, nii et vastamine läks järjest lihtsamaks. Siis käskis äpp neile uuesti vastata, mis valesti läksid, kuni ühtegi enam järele ei jäänud. Tundub üsna lollikindel meetod, aga mina vaikselt põdesin, et võisin pooljuhuslikult mõne vastuse õigesti panna ja et kui seda alles eksamil uuesti näen, siis enam ei mäleta, mis õige oli. Nii et tegin kogu protsessi uuesti läbi, kuid seekord märkisin ära need küsimused, mis mulle rasked tundusid või mis mingi kindla fakti teadmist nõudsid. Neid sai lõpuks umbes 200.

Jätkasin nagu üks tõeline nohik – värvipliiatsite ja joonlauaga.

Tulemuseks sain sellise kordamismaterjali. Kolmes keeles ja grammatiliselt vigase, aga oluline oli lühidus ja see, et faktid meelde jääksid.

Kui kõik valmis, tegin äpis muudkui eksameid ja ootasin, et sõiduõpetaja mulle eksamiaja sebiks.

Täna hommikul avasin äpi, tegin järjest kaks vigadeta eksamit ja otsustasin siis, et piir on ees. Kui kasvõi ühele küsimusele veel vastama pean, siis ma ei suuda seda eksamit teha.

Nii et ei teinud. Ootasin ilusti pärastlõunani, panin kleidi selga ja tatsusin teise linna otsa eksamit tegema.

Eksamiruumi laua taga istus arvutit toksiv meesterahvas. Palus minu isikut tõendavat dokumenti.

Uuris seda. Tõstis kulmu, langetas uuesti. Käskis mul mask alla tõmmata. Uuris dokumenti, mind, dokumenti ja jälle mind. „Okei. Kas te tahate eksami saksa keeles teha?“

„Jah.“

„Okei. Olete kindel?“

„Jah.“

Lubas mu siis istuma. Laual oli tahvelarvuti, kes juba minu nime teadis ja mind rõõmsalt tervitas. Ülejäänu oli lihtne. Kuni 26. küsimuseni.

               Autol on mingi *konkreetne tehniline rike*, kas seda võib põhjustada:

  1. Lenkungsdämpfer lose
  2. Telg kõver
  3. Rattaseadistus korrast ära

„Ära paanitse, ära paanitse, ära paanitse. Viimased kaks on raudselt võimalikud. Pane need, rahune, tee ülejäänud eksam ära ja võta siis selle küsimuse jaoks uuesti aega.“ Mõeldud, tehtud. „Okei, küsimus 26. Mis kuradi asi see Lenkungsdämpfer on? Kas ta võib lose olla? Mis see lose on? Nagu inglise loose ehk lahti? Okei, see ei aita mind, sest ma ei tea, mis see on. Lenkung on rool… Roolil on mingi vidin lahti… Mis sel asjaga pistmist on? Ei olegi… Oot. Sa oled nohik. Lähene sellele vastavalt. See küsimus oli sul raudselt spikri peal kirjas. Jah! Muidugi oli! Pöördel, kolmandas tulbas, musta pastakaga. Pealkiri oli trükitähtedega, selle kõrval paremal oli paks must post… Ja seal all oli raudselt kaks asja märgitud, mitte kolm. See Lenkungdämpfer ei saa lose olla! Ei saa! Seal oli raudselt ainult kaks asja.“

Lugesin siis rahulikult veel kõik küsimused üle ja olin üsna kindel, et kõik on minu parema äranägemise kohaselt õigesti.

Lõpetasin tahvlis eksami ära, andsin onule laua taga märku, et olen valmis, ja hakkasin oma asju kokku korjama.

„Oodake, ärge tõuske veel, te saate valed vastused üle vaadata… A… Teil ei olegi siin palju midagi vaadata.“

„Eh?“

Vaatasin siis ikkagi korraks lauale tahvlile, kuhu oli tekkinud uus ekraanikuva. Ja tõepoolest – kõik roheline. Kõik tehtud. Null veapunkti.

Sain onult allkirjaga paberi, et olen sooritanud B-kategooria juhilubade teooriaeksami nulli veapunktiga. OMA KOLMANDAS KEELES!

Sõiduõpetaja kommentaar: “Anna, palun, see oma spikker mulle. Ma saan siis edaspidi teistele näidata, kuidas õppima peab.”

Nüüd on vaja aga kindlaks teha, mis asi see Lenkungsdämpfer siis ikkagi on ja mis juhtub, kui ta lose on.

100 ranitsad selga

Meil on nüüd kaks koolilast.

Esmaspäevast algas uus kooliaasta. Esialgse plaani kohaselt kuus nädalat, siis on kaks nädalat sügisvaheaega. Aga vaatame, kuidas koroonanumbrid asja veel mõjutava jõuvad hakata. Maskikohustus pandi meil jälle peale, tea kas pääseb isolatsiooniajast…

Esialgu on aga hea meel, et lapsed kooli saavad. On nende elu vähe huvitavam ja struktureeritum. Minu elu on huvitavam nüüd selle pooelst, et hommikune kooli viimine kestab kauem, sest lastel ei alga tunnid samal ajal, aga vahe on nii väike, et eraldi ka käia ei saa. Nii et läheme kõik koos ja meie RSSiga töllerdame vahepeal kuskil pool tundi. Siis on mul kaks ja pool tundi “vaba aega”, ja siis pean juba RSSile järele minema. Sest esimeses klassis kestab koolipäev kaheksast üheteistkümneni.

Eile käisime pärast esimest koolipäeva jäätist ja viinerit söömas ning tegime söögi kõrvale tänaval ära ka koduse ülesande. Või noh, osa sellest. RSSil oli vaja nimelt üks pilt ära värvida. Midagi igavamat annab selle poisi jaoks välja mõelda. Nii et kui ta jäätise kõrvale oli öelnud: “Koolis on väga-väga-väga-väga hea. Ma tahan homme jälle minna,” siis kodus sunniviisilise värvimise kõrvale avaldati hoopis sellist arvamust: “Ma ei taha kunagi enam kooli minna! Mul ei ole seda vaja. Ma oskan juba värvida ja ma ei taha seda teha. Mina ei lähe enam kooli.”

Täna läks aga küll.

Jääme lootma, et varsti tulevad asisemad kodused ülesanded.

Igal juhul olen veendunud, et suurema osa oma pärastlõunatest järgmise kuue nädala jooksul veedan mina veendes väikevenda koduseid ülesandeid tegema. Oeh.

(Suur õde käib pärast kooli pikapäevarühmas, kus ta oma kodused ülesanded koos teistega ludinal ära teeb.)

099 roosa sviitriga tädi

Juhilubade tegemisega kaasneb muidugi ka teatud bürokraatia. Sest Saksamaa.

Autokooliga on asi üsna sirgjooneline, aga lisaks pidin kohalikelt võimudelt taotlema õigust juhiluba saada ja sõidueksam sooritada. Autokool suunas mu selles osas linnavalitsuse klienditeenindusse. Sealne teenindaja ütles mulle ilma pikemata: „Ei-ei-ei. Siin küll mitte. Minge kuhugi mujale.“

„Ee… kuhu?“

Leidis teenindaja mulle mingi sedeli, kus peal asutuse aadress naaberkülas.

Läksin sedeliga autokooli. „Tegelt või?“

„Ee… ei saa olla. Helista neile sinna kolmandasse asutusse.“

Kolmanda asutuse telefoni võtnud daam luges esmalt ette nimekirja kuuest erinevast dokumendist (millest ükski ei tohi olla vanem kui kuus kuud), mis tuleb ilmtingimata kolmandasse asutusse kaasa võtta: isikut tõendav dokument ja/või pass, leping autokooliga, elukohakinnitus, esmaabikoolituse sertifikaat, nägemistõend, foto.

Siis ütles daam – õnneks – aadressi siin linnas. Kuupäeva ja kellaaja ka, mil võib ilmuda. Valel ajal tulijad jätakse ukse taha. Kas tegemist ka õige asutusega oli, ei olnud minu jaoks ikka veel päris selge.

Aga läksin määratud kuupäeval ja kellaajal korralikult kohale, taskud dokumente täis. Koputasin ettevaatlikult kümme minutit varem uksele. Ilmus roosa sviitriga tädi, kes esmalt mind, siis kella takseerivalt vaatas ja oodata palus.

Punkt kell kümme astus sama roosa sviitriga tädi jälle kabinetist välja ja palus mul selgitada, milles asi on.

“Ma soovin juhiluba taotleda. Olen autokoolis juba kirjas. Dokumendid on kaasas. Kas ma olen õiges kohas?”

“Istuge.”

Istusin tema laua äärede ja sirutasin kordamööda kõik oma dokumendid ette. Esimesena uuris ID-kaarti igast küljest.

„Aga miks siin teie elukoha aadressi peal ei ole?“

„Erm…“

„Mis riigist te sellise saite?“

„Eestist.“

„Ahsoo? Kodakondsus on teil ka eesti?“

„Jah.“

„Aga miks siin aadressi peal ei ole?“

Kust mina tean? Eestis ei panda aadressi dokumendile. Kehitasin õlgu ja hindasin tädi pilgu äärmiselt süüdistavaks. Kaalusin vabandamist, aga jätsin selle siiski tegemata.

Tädi uuris ID-kaarti veel paar korda vastu valgust ja luges valjult kõik andmed ette, kulm kortsus. Kaalusin talle juba Eesti politsei klienditeeninduse numbri andmist, kui ta kaardi otsustavalt lauale pani.

„On teil pass ka?“

„Jah, palun.“

„Siin pole ka aadressi sees. Miks siin aadressi pole? Ja miks sünnikoht E.. Eeeeesti/Es-tonia on? Kas see on linn või?“

„Ei, Eesti on riik. Tallinn on linn.“

„Aga miks siin siis Tallinn pole kirjas? Siin peab siis ju Tallinn olema. Kas te sündisite Tallinnas või Eestis?“

Oh.

Vaatas roosa sviitriga tädi veel igast küljest mu passi ja nentis siis, et peab oma süsteemi ka nii kirjutama, nagu dokumendil kirjas. Toksis natuke ja küsis: „Kas te olete abielus? B on teie abikaasa nimi? Mis teie nimi enne oli? Kus see kirjas on? Kas teil abielutõend on kaasas? Miks seda ID-kaardi peal ei ole? Ja passis?“ Lappas veel passi. „Passis ei ole kirjas, mis teie abielueelne perekonnanimi on. Miks?“

„Ok, vaadake, Eesti riigis on ainult 1,3 miljonit elanikku. Kõik toimingud käivad ainult läbi keskse registri Tallinna linnas. Me oleme nii väike riik, et isiku tuvastamiseks ei ole tegelikult rohkem vaja kui isikukoodi. Tõenäoliselt on meie valitsus leidnud, et mida vähem infot dokumendil, seda vähem segavaid faktoreid. Sest kesksed registrid on riigitöötajatele alati kättesaadavad ja nad saavad isikukoodi alusel sealt kogu info, mis neil vaja on.“

Kaalusin jälle vabandamist. Ei teadnud ainult, kas vabandada selle pärast, et Eesti digitaalselt nii arenenud on, või selle pärast, et ma ärritusin.

Roosa sviitriga tädi vaatas mind hetkeks tuimalt ja pöörast siis tähelepanu oma programmile. Pärast pikemat toksimist palus ta mul esitada paber, mis tõestaks, et ma tema haldusalasse sisse olen kirjutatud. See oli mul muidugi olemas. Ainult et kuupäev selle paberi nurgas on eelmise aasta augustist. Ma tean, et see on rohkem kui kuus kuud… Aga uue paberi taotlemine oleks kogu seda registreerimise asja nädalate võrra edasi lükanud.

Hoidsin hinge kinni. Et ta seda ometi ei märkaks! Sest seda ma eesti digi-süsteemide kaela ei saa ajada.

„Andke oma foto ka, palun,“ ütles ta enne, kui sissekirjutuspaberit uurima hakkas.

Andsin foto ja vaatasin, kuidas ta selle paberil just kuupäeva peale asetas. Hingasin ettevaatlikult välja.

Pärast pikemat toksimist printis roosa sviitriga tädi välja kolm paberit, millele ma allkirjad pidin andma, andis mulle tagasi nii mu väheinformatiivsed kui „liiga vanad, isegi kui faktiliselt korrektsed“ dokumendid, saatis mu riigilõivu maksma ja soovis mulle kerget eksamit.

Kui eksamile registreerumine nii raske on, siis saab eksam ainult kerge olla. Eks?

098 autokool

Tuli august, tuli autokool.

Teooriatunnid topiti kõik kümne päeva peale kokku, nii et sain kenasti poolteist nädalat koolis käia. Tunnid olid intensiivsed ja inforohked, aga mitte selgamurdvad. Lõppude lõpuks on see autoasi ju ülimalt loogiline. Iga reegel on reegel  mingil kindlal põhjusel. Nüüd tuleb need vaid pähe tuupida ja õppida neid ka liikluses rakendama.

See tähendab kahte asja: a) teooriaeksam, b) sõidutunnid.

Esimesega on nii, et ettevalmistuseks anti äpp (sest 21. sajand). Äpis on 1137 küsimust, mille hulgast eksamit korraldav organisatsioon 40 välja valib. Kui kõik 1137 küsimust une pealt selged, võib minna eksamit tegema. Tänase seisuga peaks mul 1080 küsimust selged olema. Kui kõik selged, pean äpis viis proovieksamit edukalt läbima. Kui see saavutatud, võin autokoolile teada anda, et olen valmis eksamit tegema ja nad võiks mulle aja sebida. Loodan selleni veel septembris jõuda.

Sõidutundidega on nii, et täna oli esimene. Tegelt ei oleks pidanud olema. Autokooli kuuest õpetajast valisin omale õpetajaks Muheda. Ta oli nõus, aga kuna tal see nädal puhkus oli ette nähtud, leppisime kokku, et alustame järgmisel nädalal. Eile õhtul saatis ta mulle aga sõnumi: „Kuule, Hüpikul on homme vaba aega. Las ta teeb sulle esimese tunni juba ära. Ok?“

No… no okei siis. Ma justkui ei tahtnud Hüpikuga sõita, sest noh… noh, ta on nii intensiivne. Ja hüplev. Ja energiline. ja. ta. ei. pane. suud. kunagi. kinni. Jakurattaräägibkiiresti. Ja tal on küsitav huumorimeel. Aga… no okei siis.

Muidugi olin ärevil. Keele pärast rohkemgi kui autoga sõitmise pärast. Ma küll sain Hüpikust teooriatundide ajal aru ja ütlesin, kui midagi segaseks jäi. Aga ikkagi. Barjäär ja nii.

Nii et harjutasin pool ööd mõttes, mida ma talle ütlema pean ja kuidas, ja kontrollisin der-die-dasse.

Punkt ette nähtud ajal täna hommikul olin autokooli ukse ees, Hüpikut ei kuskil. Mh! Kuus minutit hiljem veeres ta autoga ette, naeratas laialt, keerutas vuntsi ja kukkus seletama. Esimese kümne minuti jooksul polnud ühtegi der-die-dassi vaja, sest mõmisesin ja noogutasin ainult vastuseks. Üllatusin, kui ta küsis: „Oot, kust sa tegelikult pärit oled?“

Kas ma mõmisesin eesti keeles või? Kandsin talle ette juba pähe kulunud „Ei, Ee-sti, mitte Is-land*. Ei, me ei ole slaavid. Meie lähimad sugulased on soomlased. Jah-jah, kohe Soome all, üle lahe. Nii et külm on meil küll. Jaa, ma tean, mis talverehv on. Hahahaa.“

  • *Estland ja Island kõlavad saksa keeles väga sarnaselt.

Pärast seda näitas ta mulle ette iga vidina, mis autol on: kus on vesi, kus õli, kus aknapesuvahend, kust kütus sisse läheb, kuhu ohukolmnurk on peidetud ja kuidas see kokku-lahti käib jne jne jne. Lisaks kulutasime vähemalt kolmveerand tundi sellele, et selgeks saada, kuidas tool, rool ja peeglid sättida. Iga detaili kohta oli tal kolm lugu rääkida.

Nii et kui ta lõpuks ütles, „Ok, darfst los fahren,“ (“Võid sõita.”) hingasin kergendunult. Lõpuks ometi! Nii et vajutasin pedaali ja keerasin rooli, ei tulnud meeldegi, et peaks kuidagi kartma või närvi minema või midagi. Testisime natuke parkimisplatsil keeramist ja pidurdamist ja siis sõitsin tänavale. Täpselt ei teadnud, kuhu ja mida vaadata, aga midagi muudkui vaatasin ja sõitsin aina edasi, keerasin vasakule-paremale, kuidas Hüpik korraldas.

Pärast sain kiita.

Ja nüüd – rahulikult kodus – kardan muidugi, et hea algus tähendab seda, et järgmine tund tuleb kohutav ja ohtlik ja hull ja et äkki meil hoopis Muhedaga ei klapi üldse.

“Stopp!” – “Kumb meist sõidab!?”