099 roosa sviitriga tädi

Juhilubade tegemisega kaasneb muidugi ka teatud bürokraatia. Sest Saksamaa.

Autokooliga on asi üsna sirgjooneline, aga lisaks pidin kohalikelt võimudelt taotlema õigust juhiluba saada ja sõidueksam sooritada. Autokool suunas mu selles osas linnavalitsuse klienditeenindusse. Sealne teenindaja ütles mulle ilma pikemata: „Ei-ei-ei. Siin küll mitte. Minge kuhugi mujale.“

„Ee… kuhu?“

Leidis teenindaja mulle mingi sedeli, kus peal asutuse aadress naaberkülas.

Läksin sedeliga autokooli. „Tegelt või?“

„Ee… ei saa olla. Helista neile sinna kolmandasse asutusse.“

Kolmanda asutuse telefoni võtnud daam luges esmalt ette nimekirja kuuest erinevast dokumendist (millest ükski ei tohi olla vanem kui kuus kuud), mis tuleb ilmtingimata kolmandasse asutusse kaasa võtta: isikut tõendav dokument ja/või pass, leping autokooliga, elukohakinnitus, esmaabikoolituse sertifikaat, nägemistõend, foto.

Siis ütles daam – õnneks – aadressi siin linnas. Kuupäeva ja kellaaja ka, mil võib ilmuda. Valel ajal tulijad jätakse ukse taha. Kas tegemist ka õige asutusega oli, ei olnud minu jaoks ikka veel päris selge.

Aga läksin määratud kuupäeval ja kellaajal korralikult kohale, taskud dokumente täis. Koputasin ettevaatlikult kümme minutit varem uksele. Ilmus roosa sviitriga tädi, kes esmalt mind, siis kella takseerivalt vaatas ja oodata palus.

Punkt kell kümme astus sama roosa sviitriga tädi jälle kabinetist välja ja palus mul selgitada, milles asi on.

“Ma soovin juhiluba taotleda. Olen autokoolis juba kirjas. Dokumendid on kaasas. Kas ma olen õiges kohas?”

“Istuge.”

Istusin tema laua äärede ja sirutasin kordamööda kõik oma dokumendid ette. Esimesena uuris ID-kaarti igast küljest.

„Aga miks siin teie elukoha aadressi peal ei ole?“

„Erm…“

„Mis riigist te sellise saite?“

„Eestist.“

„Ahsoo? Kodakondsus on teil ka eesti?“

„Jah.“

„Aga miks siin aadressi peal ei ole?“

Kust mina tean? Eestis ei panda aadressi dokumendile. Kehitasin õlgu ja hindasin tädi pilgu äärmiselt süüdistavaks. Kaalusin vabandamist, aga jätsin selle siiski tegemata.

Tädi uuris ID-kaarti veel paar korda vastu valgust ja luges valjult kõik andmed ette, kulm kortsus. Kaalusin talle juba Eesti politsei klienditeeninduse numbri andmist, kui ta kaardi otsustavalt lauale pani.

„On teil pass ka?“

„Jah, palun.“

„Siin pole ka aadressi sees. Miks siin aadressi pole? Ja miks sünnikoht E.. Eeeeesti/Es-tonia on? Kas see on linn või?“

„Ei, Eesti on riik. Tallinn on linn.“

„Aga miks siin siis Tallinn pole kirjas? Siin peab siis ju Tallinn olema. Kas te sündisite Tallinnas või Eestis?“

Oh.

Vaatas roosa sviitriga tädi veel igast küljest mu passi ja nentis siis, et peab oma süsteemi ka nii kirjutama, nagu dokumendil kirjas. Toksis natuke ja küsis: „Kas te olete abielus? B on teie abikaasa nimi? Mis teie nimi enne oli? Kus see kirjas on? Kas teil abielutõend on kaasas? Miks seda ID-kaardi peal ei ole? Ja passis?“ Lappas veel passi. „Passis ei ole kirjas, mis teie abielueelne perekonnanimi on. Miks?“

„Ok, vaadake, Eesti riigis on ainult 1,3 miljonit elanikku. Kõik toimingud käivad ainult läbi keskse registri Tallinna linnas. Me oleme nii väike riik, et isiku tuvastamiseks ei ole tegelikult rohkem vaja kui isikukoodi. Tõenäoliselt on meie valitsus leidnud, et mida vähem infot dokumendil, seda vähem segavaid faktoreid. Sest kesksed registrid on riigitöötajatele alati kättesaadavad ja nad saavad isikukoodi alusel sealt kogu info, mis neil vaja on.“

Kaalusin jälle vabandamist. Ei teadnud ainult, kas vabandada selle pärast, et Eesti digitaalselt nii arenenud on, või selle pärast, et ma ärritusin.

Roosa sviitriga tädi vaatas mind hetkeks tuimalt ja pöörast siis tähelepanu oma programmile. Pärast pikemat toksimist palus ta mul esitada paber, mis tõestaks, et ma tema haldusalasse sisse olen kirjutatud. See oli mul muidugi olemas. Ainult et kuupäev selle paberi nurgas on eelmise aasta augustist. Ma tean, et see on rohkem kui kuus kuud… Aga uue paberi taotlemine oleks kogu seda registreerimise asja nädalate võrra edasi lükanud.

Hoidsin hinge kinni. Et ta seda ometi ei märkaks! Sest seda ma eesti digi-süsteemide kaela ei saa ajada.

„Andke oma foto ka, palun,“ ütles ta enne, kui sissekirjutuspaberit uurima hakkas.

Andsin foto ja vaatasin, kuidas ta selle paberil just kuupäeva peale asetas. Hingasin ettevaatlikult välja.

Pärast pikemat toksimist printis roosa sviitriga tädi välja kolm paberit, millele ma allkirjad pidin andma, andis mulle tagasi nii mu väheinformatiivsed kui „liiga vanad, isegi kui faktiliselt korrektsed“ dokumendid, saatis mu riigilõivu maksma ja soovis mulle kerget eksamit.

Kui eksamile registreerumine nii raske on, siis saab eksam ainult kerge olla. Eks?

7 kommentaari “099 roosa sviitriga tädi

  1. Ou mai gaad!!!
    Ma oleksin tädile andnud rulli WC paberit ja palunud tal hoolikalt järele mõelda, kas on ikka veel ühte dokumenti/paberit vaja või ei. (Olen sedasi korra elus teinud ja näe imet, ei olnudki enam ühtegi lisapaberit vaja ja kõik muu sai ka korda.)
    Sul on ikka raudsed närvid – tubli!

    Meeldib

  2. Kas Saksamaal on tõesti isikut tõendaval dokumendil aadress kirjas? Ja iga kord kui elukohta vahetad, pead vahetama ka isikut tõendava dokumendi? Ka sel juhul kui teed seda mitu korda aastas, võib ju nii juhtuda. Passil ma saan veel kuidagi aru, sinna võib ka lehti juurde köita, aga ID kaardil? Või neil nii lihtsat asja polegi, kõik käibki veeuputuseelselt paberkandjal?

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s