102 sõidutunnis sõida sirgelt

Sõidutundidega on nii, et enne tundi on ikka ärevus sees. Mitte suur ja paha, vaid rohkem selline ootusärevus. Kui aga juba autos istun, siis on pulss normaalne ja enesetunne ka. Sõiduõpetaja on alates teisest tunnist Muhe olnud. Ja meil Muhedaga klapib kah. (Sest noh – ma nägin ju kohe, et ta muhe on.)

Tema on vist küll minu peale paar korda vihastanud, aga mina tema peale veel mitte. Või noh, võibolla mitte vihastanud, aga kergelt ärritatud on ta kaks korda olnud. Ühe korra siis, kui ta mind esimest korda Kraftfahrstrassele suunas.

Kraftfahrstrasse = jõusõidutänav ehk maantree, kus võib 130 km/h sõita.

Aga probleem ei olnud otseselt kiiruses. Probleem oli selles, et suuna muutmiseks on nii kiire ratta liikumise korral vaja palju vähem rooliratast keerata. Kui palju täpselt, on tunnetuse küsimus. Aga et see tunnetus kätte saada, peab seda kõigepealt tundma. Loogika oli mulle juba enne kiiruse tõstmist selge, aga kui ma seal maantee peal siis rida pidin vahetama (kohe alguses, pealesõidul), jonksutas auto natuke rohkem, kui Muhedale meeldis. Jonksutasin muidugi kohe tagasi, aga seda oli tema arvates ka liiga palju. Mulle endale tundus, et kõik on hästi – kontrollin autot ja õpin, kuidas tundlikkus on, et tunnetus tekiks. Tema aga haaras roolist ja korrutas mulle oma mahedal moel: „Õrnalt, õrnalt! Hoia õrnalt, keera õrnalt! Õrnalt! Õrnalt! Ma ütlesin õrnalt!“

Oleks tahtnud talle silma vaadata ja küsida, kuidas ta end tunneb. Et kas lõi pulsi üles? Aga kes parajasti mööda maanteed jõnksutab, see ei vaata kellelegi silma. Nii et hoidsin silmad teel ja üritasin mitte selle pärast ärrituda, et tema ärritus. Ta ei peagi mind usaldama veel. Kui talle tundus, et ma autot kontrollida ei suuda, siis on tal täielik õigus roolist haarata ja mind rahustama hakata.

Järgmisel mahasõidul palus ta mul maha keerata: „Aga õrnalt, keera õrnalt!“

Mh, ma sain aru juba.

Sõitsime siis veel kümme-viisteist minutit ringi ja unustasime juba selle õnnetu esimese kiiruskatse. Aga keskendumine oli oluliselt raskem kui varem. Seepärast juhtus nii, et kui ma foori nägin ja mõtlesin: „Jess, lõpuks ometi saan korraks kinni pidada,“ küsis Muhe hoopis: „Miks me siin kinni pidasime?“

„Eh? Aa… See foor ei ole punane.“ Rohelise foori taga ei seista. „No hästi, sõidame siis edasi.“

Itsitasime mõlemad ja Muhe üritas olukorda ära kasutada ja meeleolu tõstmiseks mult midagi isiklikku küsida. Noh, nii vestluse tõstatamise mõttes.

„Hiljem. Ok? Ma tahan praegu sõita.“

„Ok.“

Täna, pärast kolmetunnist maanteesõitu ilma jõnksutamiseta, küsis Muhe hoopis: „Noh, kas teed pärast lubadele sõiduõpetaja kutseserdi ka peale?“

I bet you say that to all the girls!“ Meelitaja selline!

Üks kommentaar “102 sõidutunnis sõida sirgelt

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s