104 seitse minutit

Kunagi, kui BB veel väike oli, ütleme kaks-pool-kolm, oli raske ta õhtul magama saada. Ta on nimelt suurepärane voodis sipleja. Muudkui sipleb ja sipleb, keerab ühele poole, siis teisele poole, siis tõstab jala üle pea või keerutab kaisukaru ümber padja. Ühesõnaga – on mida teha.

Varem aitas tema kõrvale pikali minemine, aga nüüd oli mul väikevend tissi otsas. Pidin leiutama.

“Tead, sa ei jää magama, kui sa liigutad. Selleks, et magama jääda, peab seitse minutit järjest ühe koha peal olema, silma ka ei tohi pilgutada, muidu peab otsast alustama. Sellepärast me päeval ju kogu aeg liigutame – et me magama ei jääks. Nii et kui me magama jääda tahame, ei tohi me lihtsalt liigutada.”

“Seitse minutit?”

“Jah.”

Valetamine eeldab enesekindluse teesklemist, kahtlemata, aga tegelikult leiutasin selle vale mingi kunagi loetud kahtlase väärtusega uuringu tulemust raporteeriva artikli põhjal. Lihtsustasin järeldusi veelgi ja esitasin need tütrele tõe pähe.

“Kui kaua on seitse minutit?”

“No teeme proovi. Ma vaatan kella ja ütlen, kui seitse minutit täis on. Siis näeme, kas sa jääd magama selle ajaga või mitte. Aga sa ei tohi üldse liigutada.”

“Okei.”

Mõjus tookord, mõjub siiani. Sest isegi täna pole nüüd 8-aastane välja nuputanud, et see on pesuehtne pettus. Muidugi ei ärata ma teda üles, et öelda: “Hei, seitse minutit sai täis!” Hommikul äratan ta üles. Sest ta on alati selle seitsme minuti jooksul magama jäänud.

Nii ka täna. Siples ja siples, lõpuks väsis ise ka sellest siplemisest ära ja ütles sellise seitsme-sekundi-jooksul-jään-magama häälega: “Mamma, teeme nüüd seitse minutit!”

104 raamatukvartali aruanne

Vahepeal on üks kvartal jälle läbi saanud, nii et on aeg jälle näidata, millised raamatud olen suutnud läbi lugeda.

Kuidagi tundus suvi üsna nigel lugemisaeg olevat. Käisime ju salaja Eestis ja mujalgi (mina Roomas, lapsed ja Härra Austrias), ja reisimise ajal sain raamatu kõigest paar korda kätte võetud. Ometigi, kui tibusid lugema hakkasin, selgus, et suutsin 13 nädala jooksul 5300 lk läbi lugeda. See jagunes 14 raamatu peale, nii et umbes üks nädalas. See oli tempo, millega ma aasta alguses arvestanud oli. Aga nüüd juhtus nii, et kuna ma kevadel nii usin oli, sai selle 14. raamatuga hoopis aastaeesmärk täidetud.

Siin piltarvustused:

Ja sõnas ka:

  • Galbraith, Troubled Blood – kohati ikka väiga võigas. Aga põnev ka.
  • Rowell, Fangirl – ei meeldinud.
  • Heti, Motherhood – mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi otsustab mitte lapsi saada. Aga kui see keegi soiub sellest 300+ lehekülge, siis hakkab kergelt vastu küll.
  • Dealing with Difficult People – rumal just ei olnud, aga midagi uut ma siit ka ei leidnud. Või on asi selles, et minu ümber ei olegi justkui väga keerulisi inimesi.
  • McFarlane, Don’t You Forget About Me – ma veel mäletan, aga tõneäolisel tmitte kaua.
  • Nelson, I’ll Give You the Sun – keeleliselt tõmbas mõnusalt üle võlli, aga lugu ise oli rohkem selline… määh.
  • Ng, Little Fires Everywhere – vahepeal olid pikad peatükid selleks, et erinevat karakterite tausta selgitada. Ja kuigi lugu ise oluliselt nendel taustadel toetus, tundus see ikkagi veniva ja tüütu kõrvalepõikena.
  • Safier, Miss Merkel – Angela jääb pensionile, kolib väikelinna ja hakkab seal mõrvamüsteeriumi lahendama. Hea huumoriga armas lugu. Äärmiselt kosutav.

Ümberjutustus esimesest peatükist: “Angela, Joachim ja turvamees jalutavad koeraga (nimeks Putin). Koer teeb, mis tal vaja teha. Kõik kolm inimest vaatavad, keegi ei taha tehtut üles korjata. Lõpuks Angela nähvab: “Ah, andke see kilekott siia, ma olen harjunud Putini sitta koristama.””

  • Flea, Acid for the Children – Fela on Red Hot Chilli Peppersi bassimängija. See on tema autobiograafia lapsepõlvest ja noorukieast. Nagu selle žanri puhul kipub olema, lõpuks hakkab see eklektiline siis-juhtus-see-ja-siisjuhtus-see ära tüütama.
  • Backman, Anxious People – vajaks hädasti parmat pealkirja. Iga karakter on tõesti omamoodi ärev ja kõigi maailmavalu on hästi ära lahatud, aga see pealkiri ei müü seda raamatut kuigi hästi. Sest raamat ise on imeline – põnev, lõbus, mõtlemapanev, emotsionaalne ja üllatusti täis – ahh!
  • Lockhart, We Were Liars – kerge, kiire ja üllatav.
  • Gottlieb, Maybe You Should Talk to Someone – püshholoog, kes käib psühholoogi juures. Huvitav, aga oleks võinud vabalt 100 lk lühem olla.
  • Reid, Such a Fun Age – teema oli huvitav ja lugu üsna kurb. Aga see häiris, et kõik tegelased olid omamoodi lollid. Ja siis sai see ainuke enam-vähem mõistlik tegelane justkui karistada. Kuigi kui ma selle üle järele mõtlen, siis võib-olla tal hoopis vedas.
  • Niven, The Fuck-it List – peategelasel oli elus palju ebaõnne olnud (ja talle oli liiga tehtud). Nüüd sai ta teada, et on varsti suremas. Selle asemel, et lasta arstidel kunstlikult ta elu pikendada, otsustab ta hoopis, et läheb tapab kõik need ära, kes talle elus liiga on teinud. Mingit moodi nagu vastik, aga tegelikult päris äge.

103 2a ja 1b

Meie koolilapsed on nüüd saanud hakkama kuu ajaga klassides 2a ja 1b.

2a läheb nii, et ma ei saa arugi, et läheb. Klassiõdede-vendade vanemad kirjutavad õpetajale kurje kirju, et kuidas ikka tohib juba teste teha ja hindeid anda ja küll on ikka jube laste kiusamine, mis koolis käib. Minu laps ainult kehitab õlgu, kui küsin, ja ütleb, et tal on ükskõik, mis hinde saab. Teeb nii palju, kui oskab ja… “Mamma, ega ma mingi selline pole.” Ma ei ole sundinud ka, et peab olema. Olulisem, et koolis käimine ja õppimine rõõmu valmistab ja huvitav on. Kodutööd on alati tehtud ja naeratus on näol.

1b vajab veel kohanemist. Esimene kuu oli raske. Pärast nelja-tunnist koolipäeva korjasin väikevenna kooli juurest üles. Kuna ilm on ilus olnud, oleme saanud linna peal tuiata, jäätist või vorsti (või mõlemat) süüa või mänguasja/raamatupoest läbi käia. Koju jõudes hakkab aga sõda: kas kõigepealt kodused ülesanded või mänguaeg. Kodus on teha tavaliselt midagi lollikindlalt lihtsat. Vaja näiteks kirjutada 22 korda number 2. Kui ühe ropsuga ära teha, ei tohiks palju üle nelja minuti kuluda. Aga ometi ei tehta ühe ropsuga ära. Käin neid kahtesid sinna paberi peale tundide kaupa lunimas. “Palun, tee veel üks, või isegi mitu, saame kiiresti tehtud.”

Teise nädala lõpuks oli seis selline, et kõik nutsid. Aga siis tuli Härra koju ja tegi asja korda. Leidis linna pealt ühe lasteaia, kus pikapäevarühmas veel üks vaba koht oli. Alates oktoobrist käib väikevend nüüd pärast kooli seal koduseid ülesandeid tegemas ja mängimas.

Reedel läks kõik kenasti, aga täna hommikul ütles ta mulle, et ei taha kooli minna, sest siis peab pikapäevarühma minema ja seal ei luba teised poisid tal jalgpallimänguga liituda. Palusin tal teistega kannatlik olla, ja endaga ka. Ta ju alles uus, natuke võtab ju aega kuniks ta teistega sõbraks saab. Ega see ta meelt ei muutnud, aga midagi tal muud üle ka ei jäänud, kui kooli uksest sisse minna.