104 raamatukvartali aruanne

Vahepeal on üks kvartal jälle läbi saanud, nii et on aeg jälle näidata, millised raamatud olen suutnud läbi lugeda.

Kuidagi tundus suvi üsna nigel lugemisaeg olevat. Käisime ju salaja Eestis ja mujalgi (mina Roomas, lapsed ja Härra Austrias), ja reisimise ajal sain raamatu kõigest paar korda kätte võetud. Ometigi, kui tibusid lugema hakkasin, selgus, et suutsin 13 nädala jooksul 5300 lk läbi lugeda. See jagunes 14 raamatu peale, nii et umbes üks nädalas. See oli tempo, millega ma aasta alguses arvestanud oli. Aga nüüd juhtus nii, et kuna ma kevadel nii usin oli, sai selle 14. raamatuga hoopis aastaeesmärk täidetud.

Siin piltarvustused:

Ja sõnas ka:

  • Galbraith, Troubled Blood – kohati ikka väiga võigas. Aga põnev ka.
  • Rowell, Fangirl – ei meeldinud.
  • Heti, Motherhood – mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi otsustab mitte lapsi saada. Aga kui see keegi soiub sellest 300+ lehekülge, siis hakkab kergelt vastu küll.
  • Dealing with Difficult People – rumal just ei olnud, aga midagi uut ma siit ka ei leidnud. Või on asi selles, et minu ümber ei olegi justkui väga keerulisi inimesi.
  • McFarlane, Don’t You Forget About Me – ma veel mäletan, aga tõneäolisel tmitte kaua.
  • Nelson, I’ll Give You the Sun – keeleliselt tõmbas mõnusalt üle võlli, aga lugu ise oli rohkem selline… määh.
  • Ng, Little Fires Everywhere – vahepeal olid pikad peatükid selleks, et erinevat karakterite tausta selgitada. Ja kuigi lugu ise oluliselt nendel taustadel toetus, tundus see ikkagi veniva ja tüütu kõrvalepõikena.
  • Safier, Miss Merkel – Angela jääb pensionile, kolib väikelinna ja hakkab seal mõrvamüsteeriumi lahendama. Hea huumoriga armas lugu. Äärmiselt kosutav.

Ümberjutustus esimesest peatükist: “Angela, Joachim ja turvamees jalutavad koeraga (nimeks Putin). Koer teeb, mis tal vaja teha. Kõik kolm inimest vaatavad, keegi ei taha tehtut üles korjata. Lõpuks Angela nähvab: “Ah, andke see kilekott siia, ma olen harjunud Putini sitta koristama.””

  • Flea, Acid for the Children – Fela on Red Hot Chilli Peppersi bassimängija. See on tema autobiograafia lapsepõlvest ja noorukieast. Nagu selle žanri puhul kipub olema, lõpuks hakkab see eklektiline siis-juhtus-see-ja-siisjuhtus-see ära tüütama.
  • Backman, Anxious People – vajaks hädasti parmat pealkirja. Iga karakter on tõesti omamoodi ärev ja kõigi maailmavalu on hästi ära lahatud, aga see pealkiri ei müü seda raamatut kuigi hästi. Sest raamat ise on imeline – põnev, lõbus, mõtlemapanev, emotsionaalne ja üllatusti täis – ahh!
  • Lockhart, We Were Liars – kerge, kiire ja üllatav.
  • Gottlieb, Maybe You Should Talk to Someone – püshholoog, kes käib psühholoogi juures. Huvitav, aga oleks võinud vabalt 100 lk lühem olla.
  • Reid, Such a Fun Age – teema oli huvitav ja lugu üsna kurb. Aga see häiris, et kõik tegelased olid omamoodi lollid. Ja siis sai see ainuke enam-vähem mõistlik tegelane justkui karistada. Kuigi kui ma selle üle järele mõtlen, siis võib-olla tal hoopis vedas.
  • Niven, The Fuck-it List – peategelasel oli elus palju ebaõnne olnud (ja talle oli liiga tehtud). Nüüd sai ta teada, et on varsti suremas. Selle asemel, et lasta arstidel kunstlikult ta elu pikendada, otsustab ta hoopis, et läheb tapab kõik need ära, kes talle elus liiga on teinud. Mingit moodi nagu vastik, aga tegelikult päris äge.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s