105 kümneeurone lollus

Ma tohin nüüd iseseisvalt roolida.

Sellise staatuse saavutamine ei olnud muidugi lihtne. Sest Saksamaa.

Esimene ots on juba läbi räägitud. Oli vaja autokool leida (https://maagiatamaagides.wordpress.com/2021/09/01/098-autokool/), roosa sviitriga tädiga jageleda (https://maagiatamaagides.wordpress.com/2021/09/02/099-roosa-sviitriga-tadi/), teooria pähe tuupida (https://maagiatamaagides.wordpress.com/2021/09/10/101-lenkungsdampfer-ei-ole-lose/), Muhe endast välja ajada (https://maagiatamaagides.wordpress.com/2021/09/13/102-soidutunnis-soida-sirgelt/), ja palju raha maksta, muidugi.

Lisaks oli vaja sooritada sõidueksamid. Või noh, kõigepealt ikka sõitma õppida. Sest mida sa sellest eksamist teed, kui auto juhtimisel hätta jääd. Eksamit ei käida proovimas. See tuleb teha siis, kui iseseisvalt hakkama saab. Sest pärast eksamit ei tule Muhe enam mu kõrvale istuma ja nõu andma. Kahjuks.

Niisiis, lasin Muhedal mind sõitma õpetada. Tegin moodsad automaat+käigukang load. Nende puhul võisin „päris“ eksami automaatkäigukastiga teha, aga pidin sellele eksamile pääsemiseks tegema 15-minutilise „mängu“ eksami ise käiku vahetades. Tolle „mängu“ eksami võttis vastu Muhe. Põhimõtteliselt ütles ta lihtsalt viimase manuaalitunni lõpus: „Ma nüüd viisteist minutit ei ütle midagi, sõida siin mööda linna ringi, ma vaatan, kuidas hakkama saad.“

No sain. Nii et sain läbi.

„Päris“ eksam oli umbes samamoodi. Ainult, et eksamit ei võtnud vastu Muhe. Hoopis Rullnokk. Vastik tige väike rullnokk. Kuigi väike ta vist ei olnud. Ma ei tea, mahtus sinna tagapingile ära, aga ego oli vist kokku rullitud. Sest näost jäi küll mulje, et tal mugav ei olnud.

Õnnetuseks kestis „päris eksam“ ka rohkem kui kaks korda nii kaua (u 40 minutit). Ja Autobahni peal pidi ka käima. Mis muidu ei ole üldse hull, aga tol hetkel tuli roppu paduvihma. Muidugi käskis Rullnokk mul ka kuskil sellises linnapiirkonnas hakkama saada, kuhu ma kunagi varem sattunud ei olnud – isegi mitte jalakäijana. Rääkimata sellest, et ta sundis mind auto tagurpidi just sinna parkima, kus ma kaks päeva varem Muheda endast välja ajasin ja ise ahastusest vihapisaraid pritsisin. Eksamil kuulsin ainult Muhedat kõrvalpingil sügavalt ohkamas ja jätsin oma pisarad hilisemaks.

Hiljem selgus aga, et neid ei olegi vaja. Ma sain nimelt eksami läbi.

Siis saabus aga tõeline pettumus.

Rullnokk: „Te peaksite nüüd kohe ajutised load kätte saama ja siis päris load tulevad postiga, aga… noh, see mu masin ei trüki teile lube. Midagi on valesti siin. Nii et minge sinna naaberkülla mingisse ametisse ja tooge ise oma ajutised load ära. Nägemist.“

Tegelikult ei öelnud vist nägemist ka. Läks lihtsalt ära.

Muhe rahustas, et pole midagi, helista sinna Juhilubade ametisse, meie linnas ju ka üks – noh, kus sa käisid avaldust andmas. Küll saad sealt kõik kätte, mis vaja. „Aga ma sõidan nüüd meid tagasi, sest sa ei tohi enam.“

No ma helistasin kõigepealt sellesse asutusse, kes eksameid korraldab. „Kuidas on võimalik, et teie eksamineerija mulle paberit anda ei saa? Mismoodi ei saa välja trükkida ja nägemist? See on ju teie vastutus!“

„Ee… noh… ee… minge ikka sinna teise ametisse.“

„Millisesse?“

„Noh, kes juhilube väljastab.“

„Aga ajutise väljastate ju teie.“

„No tavaliselt.“

„No palun siis.“

„Ei.“

Okei, helistasin siis kõigeapelt sinna, kus ma käisin avaldust andmas ehk Roosa Sviitriga Tädi asutusse. Vähemalt on see meil siin jalutuskäigukaugusel. Naaberkülla kõnnib mitu tundi. Liin kinni või keegi ei võta toru.

Päev hiljem sain läbi ime ühenduse sama ameti teise tädiga (sellega, kes autodele numbreid annab): “Ei, ei-ei, meie ei väljasta mingeid lube, seda tehakse ikka ainult Naaberkülas.”

Aga ma ei taha Naaberkülla minna! Okei, helistasin siis linnavalitsuse kodanikuteenindusse. „Ee… noh, ei, te peate ikka sinna Naaberkülla minema. Aga teil on kindlasti termiini* vaja.“

Andis linnavalitsus mulle siis pika pommimise peale numbri, kust termiini saada võib. Helistasin neile üheksa korda, keegi ei võtnud vastu.

Andsin alla. Aga hilisõhtul, kui lapsed magama olin saanud, sobrasin veel tund aega Internetis ja komistasin fakti otsa, et Juhilubasid väljastaval ametil Naaberkülas on ka veebipõhine broneerimissüsteem. Tere, 21. sajand!

Süsteem pakkus mulle sel nädalal täpselt ühe aja – järgmisel hommikul kell 8.10. Naaberkülla rongiga kohale jõudmiseks kulub mul umbes tund aega. Laste kool algab 7.20. Kuidagi napp tundus.

Helistasin ämmale.

„Muidugi saan. Oot, sul termiin on?“

„Muidugi on.“

Jõudsin tänu ämmale termiinile õigel ajal kohale.

„Härra B?“

„Proua B. See olen mina.“

Ulatan passi.

„Okei? Kas teil elukohatõend on kaasas?“

„Ma tahan ainult…“

„Elukohatõend palun!“

„Ma ei soovi avaldus sisse anda. Ma…“

„Aga teil pole passis aadressi.“

Oo, ma tahan nutta!

„Vaadake, ma soovin ainult ajutist luba saada. Mul on kõik kolm eksamitõendit kaasas. Palun.“

„Hmm. Miks teile ajutist luba ei antud? Selle annab ju eksamineerija.“

„Ta ütles, et ta ei saanud seda printida.“

„Miks?“

„Ma ei tea.“

„Ahsoo, ma näen siin, et teil on võtmenumbri eest tasumata.“

Võtmenumber on see number minu juhiloal, mis tunnistab, et ma eksami automaatkäigukastiga võisin teha. Muidu näeb mu luba samasugune välja nagu kõigil teistel, kes manuaaliga eksami teinud ja mõlemat sorti käigukastiga sõita võivad.

Elukohta ei suutnud ma tõestada, aga riigilõivu tasumist küll. Sest Roosa Sviitriga Tädi käest saadud kviitung oli mul kohe taskust võtta.

„Siin on kirjas, et ma selle eest maksnud olen.“

„Hmm. On tõesti. Noh, siis on ametnik eksinud. Palun minge makske kümme eurot, siis saan ajutise loa välja printida.“

„Kümme eurot? Mille eest?“

Selle eest, et ametnik vea tegi, nähtavasti.

Läksin siis fuajeesse kassasse, ämm kohe nagu kärbes** kohal. „Noh?“

Seletasin. Ämm raevus, aga hakkas siis naerma. „Oota, las ma maksan. Vahel on ikka hea mõne teise inimese lollus kinni taguda. Seda me sakslased ju oskame.“

„Aitäh. Ja aitäh ka kõikide nende teeparanduste eest Eestis.“

Ajutiste lubadega ei ole mul lubatud riigist väljuda, nii et ma ei saa neid eurorahadega parandatud teid sinna proovima tulla. Aga kui mõni teine ametnik mõnda kümneeurost viga pole teinud, siis millalgi ehk jõuan.

* Termin (rõhk teisel silbil) on saksakeelne sõna, mis tähendab visiidiaega või kokku lepitud kohtumist. See on sakslaste absoluutne lemmik sõna.

**Kõige paremas mõttes kärbes, muidugi. Ämm hoolitseb minu eest väga hästi.

6 kommentaari “105 kümneeurone lollus

  1. Mul on tunne, et juhiloast suurem saavutus oli ennast kogu sellest bürokraatiast lãbi närida ja mitte kõigil kõrisid läbi närida. 🙂
    Sinu pajatused panevad mind meie digiriiki rohkem hindama.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s